KARJAKIN, CARLSEN AND VOLTAIRE

The international chess federation FIDE banned outstanding grandmaster Karjakin from participating in FIDE tournaments for 6 months because Karjakin publicly justified the Russian invasion of Ukraine. 

The world champion Carlsen has taken a stance concerning Karjakin's attitude and also FIDE's ban. Among other things, Carlsen said: 

"Obviously, I don't agree with Karjakin in anything, but is it correct to ban people for opinions we don't tolerate?"

Tarjei Svensen, 

Carlsen on Karjakin: “These types of attitudes can't be accepted”, 

Chess24, 5 April 2022

As a philosopher, I strongly support Carlsen's attitude.

Voltaire was one of those philosophers who defended freedom of speech. Often, the following sentence is attributed to Voltaire:

"I disapprove of what you say, but I will defend to the death your right to say it."

This quotation is in good accordance with Voltaire's views. Unfortunately, it was not Voltaire who said so. It was someone else. — It was Evelyn Beatrice Hall in the 1906 book The Friends of Voltaire by S. G. Tallentyre which was the pseudonym of historian Evelyn Beatrice Hall. See, for example: 

Quoteinvestigator, "Voltaire". 

Thus, some of Carlsen's attitudes are similar to Voltaire's attitudes. 

CARLSEN KARJAKINI MÄNGUKEELUST

Carlseni arvates pole Karjakinil Ukraina sõja küsimuses õigus, ent sellest hoolimata polnud õige ka FIDE otsus keelata Karjakinil võistlustel osalemine sel põhjusel, et Karjakin väljendas oma vaateid Ukraina sõja kohta. 

Tarjei Svensen 

Carlsen on Karjakin: “These types of attitudes can't be accepted” 

Chess24, 5 April 2022 

Filosoofina ma tugevalt toetan Carlseni hoiakut. 

Carlseni hoiak on sarnane filosoof Voltaire'i hoiakule. Sõnavabadus tuleb jätta ka neile, kelle arvamus meile ei meeldi.

VENEMAA KIRIMALEÜHINGU TEGEVUSE PEATAMISE HÄÄLETAMISEST

Rahvusvahelise Kirimale Föderatsiooni (ICCF) virtuaalse Erakorralise Kongressi käigus tahetakse peatada Venemaa ja Valgevene tegevus selle organisatsiooni raames, toetudes Põhikirja muudatusele, mis kavatsetakse vastu võtta sellel samal Kongressil. 

Põhikirja muudatust rakendataks seejuures tagasivaatavalt, muudatus ise aga lubaks riigi kirimaleühingu tegevust peatada või see ühing ICCF-st välja heita ka muudel kui finantspõhjustel. 

Seejuures Venemaa ja Valgevene tegevuse peatamiseks pole ICCF esitanud mingit muud alust peale häälteenamuse. 

Online hääletamine nendes küsimustes algas täna, 27. aprillil ja kestab 09. maini 2022. 

Praegusel hetkel pole ikka veel lõplikult selgunud Kongressi delegaatide nimed. 

Eesti Kirimaleühingu kodulehel puudus selle sündmuse kohta informatsioon, kui viimati vaatasin. 

Saatsin üle nädala aja tagasi Eesti Kirimaleühingule ametliku järelepärimise ICCF serveri kaudu. Tänini pole ma veel mitte mingisugust vastust saanud. 

ON THE "LICHESS STATEMENT ON THE WAR IN UKRAINE"

On 09 March 2022, the popular chess platform Lichess has issued an announcement 

"Lichess Statement on the War in Ukraine"

https://lichess.org/blog/Yie1MhIAACAAk6OQ/lichess-statement-on-the-war-in-ukraine 

https://archive.ph/jcINL 

The statement is about the Russian invasion of Ukraine, starting from 24 February 2022. The moto of the statement is: 

Truth is the first casualty of war.

A week later, the commentarium of that post is closed already. 

Concerning that statement and the restrictions on Russian chessplayers, the following philosophical questions are arising: 

1) Is it right to politicize sports (and chess, among other sports)? 

2) If sports is politicized, is it right to abandon the principle of universality?

As we see, Lichess is commenting on "geopolitical situations". And the restrictions are applied to Russia and Russian chessplayers. So, Lichess regards it as acceptable to politicize sports. If it is done in goodwill, it might be fine. However, I believe that it should not be done in a discriminatory manner. 

If the aggressive wars are to be condemned, all aggressive wars should be condemned. 

Unfortunately, we see that Lichess has the opinion that the Russian invasion of Ukraine is the first and perhaps the last aggressive war: 

"This is unprecedented for all of us."

It seems that the war has indeed killed the truth! So far, in the Ukrainian war, several thousands of people have been killed, and Russia has occupied a part of Ukraine. However, during the US occupation of Iraq, millions of people were killed. The US occupation of Afghanistan lasted for tens of years. Again, millions of people were killed. 

Lichess declares: 

"Lichess has always advocated vocally for freedom, openness and mutual collaboration. We will always promote and defend these values against those who promote subjugation, opacity, and hostility." 

Then, let us see when and where Lichess condemned the Afghanistan war, the Iraq war, the current war in Yemen supported by some Western governments? Unfortunately, it is not easy to find such statements on the internet, and Lichess does not provide any links to such earlier statements either. And Lichess does not apologize that it has failed to do so. 

Lichess also talks about war crimes: 

"All users are reminded that Lichess has the right to proactively remove access to certain services or features of our website from users who, at our sole discretion, violate our Terms of Service (ToS). This includes the glorification of terrorism, sharing extremist, bigoted, or racist views, and promotion of genocide / war crimes." 

The context is clearly such that everyone tends to think that Russia, who started the war against Ukraine, is the side committing war crimes. But, unfortunately, it is not a logically valid inference. There is no reason why the side starting the war is also the only side committing the war crimes. On the contrary, the evidence suggests that both sides have probably committed war crimes in the current Ukrainian war. Moreover, before the Russian invasion of Ukraine, some Ukrainians probably committed war crimes in the Donbas area. The shelling there also began before the Russian invasion. Up to 1000 times per day were shot, and most of the hits were on the separatists' area, according to the OSCE reports. 

When did Lichess make a statement about Donbas? And on what grounds does the chess platform Lichess decide who is committing war crimes and glorifying racist views, etc.? Lichess avoids explicitly saying that these are some Ukrainian nationalists celebrating terrorism, extremist, bigoted, or racist views and promoting genocide/war crimes. 

In conclusion, I stress that I am against military aggressions and wars, particularly against unjustified wars and against war crimes. But unfortunately, I do not feel Lichess' statement to be sincere and rational. It makes an impression that it is not made in support of Ukraine but against Russia. Furthermore, it makes an impression that people in Afghanistan and Iraq can be legitimately killed, according to Lichess, while Russia is the worst actor anyway. 

You have never sanctioned the US or the US sportspeople despite all those numerous military aggressions and wars the US has initiated. 

While I am neither a Russian nor a Russian citizen, and I do not live in Russia, I feel that Lichess' statement is hypocritical and does not contribute to the peace on Earth. 

Therefore, I am trying to use Lichess as rarely as possible from now on. 

 

My Lichess profile

ACCOUNT CHESS/Male SUSPENDS ITS ACTIVITIES

On March 03, 2022, I decided to stop writing posts to my chess blog CHESS/Male on Facebook. 

Not only has Facebook turned out to be technically highly uncomfortable to sustain a chess blog. 

Facebook as such has the severest censorship among the social media platforms. It also spies on the users and sells their data. 

Facebook's censorship, however, is not neutral, and it does not consistently and universally apply some fixed rules. 

Quite to the contrary. Facebook's censorship is selective; it is biased and ideologically/politically motivated. It is not a platform for moderated free speech — indeed, it is a political weaponization of the internet. 

Innocent poetry is censored. References to the articles of outstanding epidemiologists, published in the best medical journals, are censored. Nevertheless, hate speech has always been allowed on Facebook, if it serves particular political interests. 

Surprisingly, soon after I made that decision, it became public that Facebook's official policy is to allow hate speech if politically suitable. 

To my mind, it is not up to some social media platform or company (Facebook or META) to decide who is right and who is wrong concerning the biolabs, pandemic, and mandatory vaccinations. It is not their business to judge who is committing the war crimes and who is not, whose information is accurate and whose statement is false. 

As a supporter of liberalism, freedom of thought, speech, and journalism, I cannot maintain my chess blog on the platform that mocks people's rights. At best, I can defend freedom of speech on Facebook's platform but not develop a chess blog like an advertisement to that's platform's dubious policies. 

Unfortunately, recently it has become clear that Google also maintains strong and politically biased censorship. Concerning the current unfortunate war in Ukraine, such policy may lead to hiding the war crimes of one side of the conflict while exaggerating the war crimes of the other side. 

Therefore, I am forced to abandon my chess blog on Google Blogger too. 

BIG TECH is weaponizing its platforms for political purposes. Therefore, presenting one's chess on such media amounts to the political weaponizing of chess. 

MIDA ME EI TEA PAUL KERESEST 1938–1948?

Jüri Eintalu, 2017–2021 

https://doi.org/10.6084/m9.figshare.14443760.v1

Soovin käsitleda peamiselt kahte küsimust:

1. Kas nõukogude võimud sundisid Kerest 1948. aasta male maailmameistri turniiri ajal Botvinnikule partiisid kaotama?
2. Kas Eesti autorite praegused käsitlused Keresest on poliitiliselt neutraalsed?

Minu vastus esimesele küsimusele on, et me ei tea seda. 

    Minu vastus teisele küsimusele on eitav — minu meelest on malegeenius Keres taaskord rakendatud poliitideoloogia vankri ette. Seekord ei ole seda aga teinud mitte nõukogude võim, vaid mõned eestlased ise. 

    Kindlalt võime öelda vaid seda, et nõukogude võimu poolsest eelnevast ahistamisest võis Keres olla juba liialt muserdatud, et suuta tulla maailmameistriks 1948. aastal. 

Päts ja Keres 1938 (Wikimedia Commons)

Eellugu

1938. aastal võitis Keres AVRO turniiri, saades õiguse tiitlimatšiks maailmameister Alehhiniga. Paraku jõudis nooreks geeniuseks peetud Keres alles 1948. aasta maailmameistri turniirile, sedagi üsna räsitult ja enda jaoks ebasoodsas olukorras.

    Diktaator Päts küll poseeris võiduka Keresega ühel fotol, ent ei leidnud Kerese jaoks 10 000 dollarit, mis olid vajalikud matšiks Alehhiniga.

    Peatselt, 1939 septembris aga algas teine maailmasõda.

    1940 suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Vaid mõned kuud hiljem osales Keres Nõukogude Liidu male esivõistlustel, kus pidi otsustatama, kes nõukogude maletajaist pääseb mängima maailmameistri matši Alehhiniga. Keresel ei läinud see turniir hästi, veelgi nigelamalt läks Kerese põhikonkurent Botvinnikul.

    Võimalik, et võimude soosiku Botvinniku susserdamise tõttu toimus 1941 kevadel aga uus ja erakorraline turniir — Nõukogude Liidu “absoluutsed meistrivõistlused” — mille võitis Botvinnik, sellal kui Keres tuli teisele kohale.

    Nii oligi Keres Botvinnikule justnagu maha mänginud oma õiguse matšiks maailmameister Alehhiniga. Kas Keresel oleks olnud võimalik keelduda osalemast neil okupeeriva maa turniiridel?

    1941–44 oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt. Nüüd osales Keres Saksamaa poolt korraldatud maleturniiridel, ent vältis mängimast tiitlimatši Saksamaal viibiva Alehhiniga. Sõja ajal olekski see olnud kas võimatu või mõttetu.

    Erinevalt maailmameister Alehhinist, kelle nime all ilmusid juudivastased artiklid, õnnestus Keresel hoida madalamat poliitilist profiili. Ometi pidas nõukogude võim hiljem neid Kerese Saksamaa-aastaid tõsiseks patuks.

    Kuna Leningradi blokaadis hukkus palju inimesi ja linn osaliselt hävis, on see ehk ka inimlikult mõistetav, et Keresele pandi pahaks malesimultaani andmist Saksa ohvitseridele. Saksa lennukid pommitasid ju Leningradi, mille pimedais keldreis mängiti malet.

    1944 on erakordselt hämar.

    Mõistatuseks on juba Kerese seiklused alates 1943 Madridi maleturniirist kuni Eesti taasokupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1944. Jah, just selle sama Madridi turniiri kaudu, millel ta tegelikult ei osalenud, põgenes maailmameister Alehhin sõda kaotavalt Saksamaalt, et mõned aastad hiljem juutide poolt tagakiusatuna ja kõigi poolt hüljatuna Portugalis surra.

    1944 suvel, kui Eestis käisid lahingud ja inimesed põgenesid Rootsi, viibis Keres juba Rootsis, kust ta veidi enne Tallinna vallutamist naasis Eestisse oma perekonda päästma.

    Oxfordi maleentsüklopeedias Oxford Companion to Chess, paragrahvis “Keres” (lk 197–198) deklareeritakse lakooniliselt, et sõja lõppedes naasis Keres kodumaale, ent mitte enne Nõukogude võimudega kokkuleppe sõlmimist. Keres olevat lubanud mitte segada Botvinniku väljakutset matšiks Alehhiniga ja vastutasuks lubatud talle “andestada” teise maailmasõja aegne Saksamaa turniiridel mängimine (lk 197).¹ Seda väidet varasest kokkuleppest Kerese ja nõukogude võimu vahel ma teistest allikatest leidnud ei ole.

    Kõivu näidendis Keskmängustrateegia vihjatakse võimalusele, et Keres võis olla Eesti Vabariigi spioon, keda peale Eesti taasokupeerimist 1944 püüti värvata nõukogude spiooniks.

    Kas me üldse tahamegi teada?

    Rikkalike materjalidega on tõendatud, et aastail 1944–46 oli Keresel nõukogude võimudega tõsiseid probleeme, tema liikumisvabadus oli piiratud, ta oli ülekuulatud ja ajupestud ning teda ei lastud esimesele sõjajärgsele suurele rahvusvahelisele maleturniirile Groningen 1946, mille võitis Botvinnik.

    1946 suri Portugalis ootamatult ja salapärastel asjaoludel maailmameister Alehhin. Mõned usuvad tänini, et Alehhin mõrvati mõne riigi salateenistuse poolt. Maailmameistri matš Alehhin–Botvinnik jäi seega ära. See asendati 1948. aasta turniiriga.

    Kui kõigele ülaltoodule lisada Kerese teadmus eesti rahva kannatustest stalinistliku režiimi all, peaks olema ilmne, et 1948 polnud ta tõenäoliselt ei maleliselt ega ka psühholoogiliselt küps, et okupeeritud maa kodanikuna mängida edukalt okupantide soosiku Botvinniku vastu, kes tollal oli siiski üks maailma tugevamaid maletajaid.

1 Originaalis (ingl k): “... he [Keres] played at Madrid and then made his way to Sweden. When the war in Europe ended he returned home, but not before making a deal with the Soviet authorities. In return for promising not to interfere with Botvinnik’s challenge to Alekhine, he would be ‘forgiven’ for playing in German tournaments.” Filoloogi abi oleks ehk vaja väljendi “not before” täpsel tõlkimisel. Nii inglise- kui ka eesti keeles on sellised kõnekeelsed fraasid loogiliselt ohtlikud segaduste tekitajad. 

Kas Kerest sunniti Botvinnikule kaotama? 

1948. aasta male maailmameistri võistluste matšturniiri esimene osa peeti lääne leeris Haagis ja teine osa nõukogude leeris Moskvas, mistõttu seda kutsutakse ka turniiriks “Haag–Moskva 1948”. Turniiril osalesid nii lääne (Euwe ja Reshevsky) kui ka nõukogude (Botvinnik, Keres ja Smõslov) maletajad.

    Turniiri võitis Botvinnik, tulles esimeseks nõukogude male maailmameistriks.

    Keres kaotas partiisid peamiselt oma põhikonkurent Botvinnikule (4 partiid 5–st). Alles siis, kui Botvinnik oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, lakkas Kerese kummaline kaotusteseeria ja ta võitis ühe partii Botvinniku vastu nende omavahelises viimases kohtumises, mis leidis aset viimases voorus.

    Tähelepanuväärne on seejuures tõik, et viimases voorus oli Kerese võit Botvinniku vastu nõukogude leerile vajalik, garanteerimaks kolme esimese koha saavutamist Nõukogude Liidu poolt (Keres ja Reshevsky jäid jagama III–IV kohta). Käesolevate ridade kirjutaja arvates pole välistatud, et pärast Botvinniku turniirivõitu käsitleti nõukogude leeris seda individuaalvõistlejate turniiri juba võistkondliku turniirina. 

    Turniiritabelid näitavad ka seda, et Botvinnik saavutas turniiril edu peamiselt just tänu Kerese “kingitustele”.

    Nii partiide tulemused kui ka malelaual sisuliselt toimunu (Keres mängis Botvinniku vastu absurdselt nõrgalt), aga ka lisainfo nõukogude võimude poolsest võimalikust survestamisest on tänini toitnud vandenõuteooriaid, et partiide tulemused olid ette kokku lepitud. Seda turniiri on koguni nimetatud spordiajaloo üheks kõige räpasemaks spordivõistluseks. Spekuleeritud on nii Kerese poolt nõukogude võimudele antud lubaduste üle kui ka Kerese võimalikust kaudsest või otsesest ähvardamisest enne turniiri või koguni turniiri ajal.

    Ent 1995. aastal kirjutab Kerese biograaf Heuer artiklis “Paul Kerese rahutud aastad” (“The Troubled Years of Paul Keres”, New In Chess, lk 88):  

“Nüüd, kui ma olen lõputult jälitanud müstilist minevikku, pole mul mingeid tõendeid, et see ajalooline võistlus oli pelgalt halb paroodia.”

Heuer rõhutab vajadust saavutada juurdepääs Lubjankale ehk Paul Kerese KGB-toimikutele (lk 88): 

“Kindlasti võib see olla midagi vastikut ja häirivat, ent kõigest hoolimata tuleb Kerese toimikud teha kättesaadavaiks... Lõppude lõpuks, teadmine on parem kui jätkuv salastatus, mis toidab igat liiki oletusi.” 

Kahjuks on artiklid nn “Kerese müsteeriumist” kirjutatud peamiselt maletajate poolt, kes pole pädevad teadustöö metoodikas.

    Siiski leidub üks autor, kes on ühtaegu nii maletaja kui ka pädev ajalooteaduse metodoloogias — Taylor Kingston. Oma 1998. ja 2001. aastal ajakirjas The Chess Cafe ilmunud artikliteseerias Keresest käsitleb Kingston metodoloogilisi küsimusi eksplitsiitselt.

    Kingston eristab kaudseid ja otseseid asitõendeid, nimetades viimaseid “suitsevaks püssiks”.

    1998 nendib Kingston, et suitsevat püssi veel leitud ei ole. Otsesed asitõendid puuduvad. Ta kritiseerib kallutatud autoreid, kes kaudsete asitõendite najal teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Selleks, et õigustada ühte seletust ajaloolisele faktile, tuleb veenvalt välistada alternatiivsed seletused.

    2001 eristab Kingston tõenäosuslikke standardeid ja kohtulikke standardeid. Nüüd peab ta väga tõenäoliseks, et Keresele tehti ära, et “kommud tegid seda”. Kingston ise usub seda. Ent rangema, kohtumõistmise standardite järgi ei saaks ikkagi Nõukogude Liitu süüdi mõista Kerese ähvardamises 1948. aastal. Ei saa süüdi mõista kuriteos, mille toimumise fakti ennast pole veel tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. (Põhimõttel: “Kuni laipa pole veel leitud, ei saa mõrvas süüdi mõista.”)

    Väga tõenäoline on ju ka versioon, et Keresele “tehti ära” juba 1944–46.

    Kaudseiks asitõendeiks, millest räägib Kingston, on näiteks Kerese mõistetamatult nõrk mäng Botvinniku vastu, andmed nõukogude võimude kavatsustest (mida ei pruugitud ellu viia) või motivatsioonist, samuti memuaarid stiilis “Kunagi Keres teelauas poetas mulle, et teda ähvardati. Hoidsin seda mitukümmend aastat saladuses, et talle mitte probleeme tekitada. Räägin sellest alles nüüd, aastaid pärast tema surma.” — Sääraseid “asitõendeid” võib propagandasõjas produtseerida lõputult. On raske kui mitte võimatu eristada, millised säärastest pajatustest vastavad tõele ja millised mitte.

    Näiline läbimurre Kerese müsteeriumis toimus 1999, kui ühe maletaja blogis ilmusid mõned inglise keelde tõlgitud laused artiklist, mis hollandikeelsena avaldati juba 1991. Nüüd alles sai laiem avalikkus teada, et kõrges eas Botvinnik oli 1991 enne oma surma andnud intervjuu, milles ta tegi ühe paljastuse.

    Nimelt tunnistab Botvinnik selle skandaalse intervjuu lõpus (lk 16) napisõnaliselt, et Haag–Moskva 1948. aasta turniiri teisel poolel Moskvas pakkus Stalin talle abi maailmameistriks tulemisel Kerese (ja Smõslovi) mängust elimineerimise teel. Botvinnik väidab, et ta solvus ja keeldus. 

    Botvinniku “ülestunnistus” pole siiski suitsev püss. Intervjuus ei ole midagi öeldud selle kohta, kas nõukogude organid siis püüdsid või ei püüdnud Paul Kerest mõjutada vms. Botvinniku sõnum pole ka eriti loogiline, sest turniiri esimese, Haagis toimunud osa lõpuks oli Botvinnik ennast Keresest juba oluliselt ette rebinud.

    Problemaatiline on ka Botvinniku intervjuu kui asitõend. Mitte kusagil pole öeldud, kas intervjuu võeti linti. Tõenäoliselt küsitleti Botvinnikut vene keeles ja ta ka vastas vene keeles — ent venekeelset originaali me ei näe ja näiteks siinsesse teksti on Botvinniku intervjuu siis jõudnud tõlkeahelana vene–hollandi–inglise–eesti keel.

    Tõsiseltvõetav suitsev püss on aga Kingstoni vihjamisi kurtmine 2001, et pärast tema 1998 esitatud teadusliku ranguse nõuet on tema motiive valesti mõistetud ja et teda on peetud nõukogude-meelseks, samuti, et tema artikleid on tahtlikult väärtõlgendatud (vt n Heroic Tales..., lk 281 ja 285).

    See annab tunnistust propagandasõjast ning poliitilisest survest ajalooteadlastele. 

Kerese rakendamine ideoloogiavankri ette 

Paul Kerest ning tema kuulsust kasutasid teise maailmasõja ajal propagandas nii Saksamaa kui Nõukogude Liit.

    Saksamaa poolt okupeeritud Eestis ilmus ajalehes Revaler Zeitung, 15. märtsil 1942, pealkirja all “Jälitatud malemeister” (“Der beschattete Schachmeister”) intervjuu Keresega, milles ta kirjeldas oma reise Moskvasse ning sealseid kummalisi olusid. Moskvas oli salateenistuse agent Keresel pidevalt sabas rippunud. Oma 1995 ilmunud ingliskeelses artiklis (lk 80) tsiteerib Heuer selle intervjuu lõike ning nendib, et hiljem tõlgendas nõukogude võim seda suhteliselt süütut intervjuud nõukogudevastase propagandana.

    Tõsisemaks läks asi nõukogude teise okupatsiooni ajal. Nii kirjutas Keres 7. aprillil 1945 patukahetsuskirja Molotovile (vt n Heuer 1995, lk 83–84). Keres, kes väidetavalt ei osanud vene keelt, on selle palvekirja kirjutanud vene keeles, sujuva käekirjaga, vaid väheste vigadega ning see kiri on nõukoguliku poliitkorrektsuse meistriteos. — Sakslased okupeerisid Nõukogude Eesti ja rebisid mind rohkem kui kolmeks aastaks eemale nõukogude maletajate perest. Seltsimees Molotov, palun aidake mind!

    Kui Keres oleks koos selle kirjaga sakslaste kätte sattunud, oleks tal ehk täbarasti läinud. Ent täpselt kuu aega hiljem Saksamaa kapituleerus.

    Seejärel algas lõputuna näiv nõukogude propaganda periood. Veel 1966 ilmunud venekeelses raamatus 100 partiid, rääkides sõja-aastaist, raputas Kerese nimeline autor endale tuhka pähe ja kahetses pattu (lk 151): “Petlik saatus kiskus mind kauaks eemale nõukogude maletajatest,” ja “Ent asjaolud sundisid mind maletama.”

    Aeg oli selline. Kui Valter Heuer oleks oma raamatu Meie Keres teise osa valmis kirjutanud ja avaldanud, oleks selle pealkiri ehk pidanud olema Nende Keres.

    Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liit olid autoritaarsed totalitaristlikud suurriigid, mis politiseerisid sporti ja rakendasid selle propaganda teenistusse. Pärast väikese Eesti taasiseseisvumist oleks lootnud, et sellest impeeriumide tavast loobutakse. Aga võta näpust.

    Paljude sovetiajal treenitud tänaste ideoloogide mõttemaailmas on sovetiaegsed terminid ja loosungid asendatud “kaasaegsematega”, jättes totalitaristlikule süsteemile omase mõttestruktuuri samaks. Ja nii on ka käsitlustes Paul Keresest märgata tendentsi tema juhtumit politiseerida, ent seekord mitte natsi-Saksa ega nõukogude propaganda huvides, vaid eestluse huvides — nii, nagu need ideoloogid ise seda mõistavad.

    Kõige rohkem torkab püüdlikkusega silma Paavo Kivine, kelle kirjutistes Keresest näib peasihiks olevat selle näitamine, et just nõukogude võim ja kommunistid tõkestasid Kerese tee maailmameistri tiitlile.

    Ent Kerese esimeseks takistuseks oli isevalitseja Konstantin, kes ei finantseerinud Kerese matši Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Molotov–Ribbentropi pakt, millele kirjutasid alla nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa. Selle pakti alusel okupeeris Nõukogude Liit Eesti, mille tagajärjel Keres mängis Moskvas maha oma õiguse maailmameistri matšiks Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Suur Sõda, mis vältas aastaid ja katkestas sportlaste plaanid — see sõda algas 1941 juunis, kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Ja alles viimaseks takistuseks oli Eesti teistkordne okupeerimine ja annekteerimine Nõukogude Liidu poolt.

    Aga vaatame Paavo Kivine argumente lähemalt.

    Aastal 2015 ilmus ajalooalases ajakirjas Tuna, mis peab end teaduslikuks väljaandeks, Kivine artikkel 

“Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile”

(Hiljem, 11. juulil 2015, ilmus sama artikkel ka ajalehes Postimees.)

    Kivine alustab küsimusest, kas “... Nõukogude võimuladvik lihtsalt ei lasknud Keresel kõrgeimat tiitlit püüda.” (lk 114) Seejärel viitab ta Heuerile, kes otsis “... paberite paberit, milles võim tunnistaks ühemõttelise selgusega: jah, me tegime seda. See paber jäi tal leidmata.” (lk 115) Ja nähtavasti siis Kivine pretendeeribki sellele, et tema on selle paberite paberi nüüd viimaks leidnud, sest kohe seejärel teatab ta avastatud õiendist 09.10.1946, milles Romanov, Aleksandrov ja Suslov paluvad Ždanovi, et Kerest lubataks maailmameistri turniirile. Sellest õiendist on Kivine tähelepanu äratanud fraas (lk 116): 

“... Keres omab suuri šansse saavutada eeloleval turniiril teine-kolmas koht...”

Sellele ühele fraasile tuginedes teeb Kivine järelduse (samas): 

“Üksnes naiivsuseni aus inimene võib pärast seda esitada küsimuse: miks ometi ei võinud Keresel olla šansse esikohaks? Ülejäänuil ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada. 

Sellele dokumentaalsele tõestusele tuginedes...”

Pime patriotism on hullem kui vaenlase väed. Kivine tähelepanu äratanud lause õiendist on küll dokumentaalne ja see võib isegi midagi tõestada, ent see lause ei tõesta, et nõukogude võim keelas Keresel maailmameistriks tulla. See lause ei tõesta isegi seda, et nõukogude võimul oleks olnud säärane kavatsus. Sest alternatiivsed seletused sellele lausele ei ole elimineeritud. Näiteks on võimalik, et Kerest arvati olevat halvas sportlikus vormis. Taylor Kingstoni terminoloogias pole see lause mitte suitsev püss, vaid järjekordne kaudne asitõend, mis võib Kivine hüpoteesi küll veidi tõenäolisemaks muuta, ent ei aseta seda väljaspool mõistlikku kahtlust olevaks. See õiend ei ole ju Ždanovi allkirjaga dokument, et Kerest tohib maailmameistri võistlustele lubada vaid tingimusel, et ta nõustub Botvinnikut mitte segama.

    Ja muide, Kivine arvutab siin tõenäosusi valesti. Antud õiendist ei järelduks, et Keresel pole šansse tulla esimeseks, vaid järelduks, et need šansid on väiksed.

    Ühtlasi püstitas Kivine aga dogma, et “... ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada.” Mõtlemine ja analüüsimine keelatud!

    2015 ilmub ka mahukas kogumik Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju, mille on koostanud Kivine. Muuhulgas leidub selles (lk 290–298) “sunniteoreetik” Larry Evansi 1996 ilmunud artikkel “Paul Kerese tragöödia”, milles suurmeister Evans püüab Botvinniku ja Kerese omavaheliste partiide (Haag–Moskva 1948) analüüsi najal muuta usutavaks väidet, et Keres kaotas Botvinnikule tahtlikult.

    Evansi maleanalüüsid on aga pealiskaudsed ega sisalda uut võrreldes varemilmunuga. Ta ei võta piisavalt detailselt arvesse ka ajapuudust, psühholoogiat, turniiriseisu, tausta jms. Seejuures kohati tsiteerib ta Paul Kerest veidi ebatäpselt. Sisuliselt piirdub Evans vaid Kerese jämedate vigade loetlemisega ning nende üle imestamisega.

    Oma 1998 ilmunud artiklis kritiseerib Kingston Evansit metodoloogilistel alustel, leides, et Evansi muud tõendid on nõrgad, aga rumalate käikude tegemisele on ka teisi usutavaid seletusi. Seejuures isegi ühe ja sama vastase vastu järjest mitme nõrga partii mängimisele on alternatiivseid mõistlikke seletusi.

    Kogumikus Paul Keres... (lk 301–311) on küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001 “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid”, ent mitte tema ülalmainitud artikkel aastast 1998, mille kaks lehekülge (vt n Heroic Tales… , lk 268–269) kritiseerisid Evansi artikli pealiskaudsust. Enamgi veel — tõlkes “Taasavatud kohtuasi...” on Kingstoni 2001. aasta artikkel avaldatud mitte tervikuna, vaid osaliselt. Alajaotus Partiipõhised järeldused (lk 302), mis kritiseerib Evansit, on avaldatud. Siit leiame müstilise lause “Ent sellest hiljem,” millele artiklis järge ei tulegi. Sest tõlkest on lugejat sellest hoiatamata välja jäetud originaali alajaotused Väärates Evansi gambiite¹ ja Larry Evansi tragöödia (vt n Heroic Tales… , lk 285–286). Nii on näiteks välja jäänud lause 

“Evansi... gambiit on räpase poliitiku labane trikk, mitte vastustustundliku ajaloolase/ajakirjaniku tegu.”

Seetõttu võiks ehk ka kogumikku Paul Keres… pidada pealiskaudselt ja tendentslikult koostatuks, mis ei tähendaks kriitikat selles avaldatud artiklite suhtes.

    Millised siis oleksid võimalikud alternatiivid?

    Kõigepealt tuleb muidugi olla faktitäpne ja loogiline. Aga erinevaid vaatenurki geeniuse elukäigu kirjeldamiseks on palju ja pole minu asi neid kõiki siin kirjeldada.

    Näiteks üheks võimaluseks oleks võrrelda Kerese ja Alehhini saatust. Kui Keres ei saanud maailmasõja tõttu maailmameistriks, siis maailmameister Alehhin kaotas maailmasõja tõttu oma elu. Pärast sõda tõrjuti ta Euwe eestvedamisel juutide poolt maleturniiridelt välja ja ta kaotas sedasi oma viimse sissetulekuallika, ta elas hotellis võlgu ning tal polnud isegi suitsuraha. Koguni maailmameistri tiitlit taheti talt ära võtta. Ja siis ta leiti ootamatult surnuna hämaratel asjaoludel. Seda kõike saame me teada Euwe raamatust 1948 turniiri kohta, mis hollandikeelsena ilmus juba 1948, aga mille ingliskeelne tõlge ilmus alles 2013 — selle raamatu eessõnas, mille on kirjutanud J. Hannak ja mis samuti ilmus 1948, leidub mõndagi šokeerivat. Me võiksime võrrelda Kerest, kes tõttas Eestisse otse pealetükkiva nõukogude võimu alla päästmaks oma peret; ja Alehhinit, kes tõttas otse Prantsusmaale Hitleri võimu alla päästmaks oma juuditarist naist.

    Milline on geeniuse asend ühiskonnas?

    Me võiksime kirjeldada Kerest kui geeniust, keda omad ei toetanud, kui ta vajas finantseeringut maailmameistri matšiks, keda kordamööda püüdsid poliitiliselt ära kasutada nii Saksa kui Nõukogude okupandid ja kelle pealt veel peale tema surmagi üritatakse lõigata poliitilist profiiti.

    Minule isiklikult jättis sügava mulje 2014. aastal valminud film Etturi ohverdus, mis kirjeldab Fischeri elulugu ja tema tulekut male maailmameistriks 1972. aasta matšis Spasskiga. Kuigi see film keskendus Fischerile, oli selles selgesti välja mängitud, kuidas FBI jälitas ja ahistas Fischerit, ajades ta hulluks ning kuidas KGB jälitas ja ahistas Spasskit, ajades temagi hulluks. Mõlemad maletajad said aru, et külma sõja poliitilises keerises on nad omaenda riigi ohverdatavateks etturiteks muudetud.

    Ühes Eesti ajalehes ilmus sellest filmist ka teistsugune käsitlus, ent see baseerus vigasele tõlkele inglise keelest.

    Seda viimast väidet ei hakka ma dokumentaalselt tõestama.

1 Sõnamäng: ühe teise Evansi-nimelise maletaja järgi on oma nime saanud Evansi gambiit male avanguteoorias. 

Järelsõna 

Teksti ülal kirjutasin aastal 2017. Ma ise pidasin seda 11–leheküljelist esseed teadusartikliks. Hõlbustamaks lugemist, olin välja jätnud rohkem kui pooled kirjandusviited ja keerukad täpsustused. Alles olin jätnud ainult hädavajaliku. Niisiis tundus see mulle teadusartiklina, mis on kirjutatud võimalikult loetavalt. Ühtlasi puudutas see artikkel ka ajalooteaduse metodoloogiat. Argumenteerisin teadusliku ranguse ja objektiivsuse poolt ning ajalooteaduse politiseerimise vastu.

    Saatsin selle artikli ajakirja Akadeemia rubriigi “Universalia” toimetajale kahes elektronkirjas — ühe tema Tartu Ülikooli aadressile ja teise väljaande Akadeemia aadressile. Mõlemas kirjas küsisin, kas selline artikkel või selline teema võiks ajakirja huvitada. Nendele kahele küsimusele pole ma tänini mingit vastust saanud. 

    Nüüd on möödunud juba neli aastat. Tänini pole ma oma kahele kirjale mitte mingisugust vastust saanud — peale “Universalia” toimetaja tollase teate, et ta on teksti “toimetusele” edastanud. 

    Tõstatub küsimus, mille poolest on väljaanne Akadeemia teadusväljaanne. Akadeemia on uhke selle üle, et mõned nende artiklid ilmuvad eelretsenseeritud teadusartiklitena. Ent ükski soliidne teadusajakiri ei jäta autorile vastamata, et tema käsikiri on kätte saadud, samuti, milline otsus selle käsikirja suhtes tehti, millises faasis on käsikirja menetlemine, jne. 

    Oma artiklist tegin ka populaarteaduslikuma versiooni, kahandades pikkust umbes kolmandikuni ja jättes välja kirjandusviited. Selle žurnalistlikuma essee lubas avaldada Sirp. Ent side katkes. Mulle lihtsalt ei vastatud enam midagi. Artikkel ei ilmunudki. Lõpuks avaldasin selle internetiväljaandes Nihilist, mis aga pärast sekeldusi lakkas eksisteerimast. Viimaks õnnestus mul oma populaarteaduslik lühiartikkel avaldada paberväljaandel ajalehes Eesti maleelu, mille tiraaž on siiski ainult 500: “Paul Keres propagandavankri ees” (2019).

    Ent populaarteaduslik lühiartikkel ei asenda teadusartiklit, milles on detailsem argumentatsioon ja tsitaadid ning täpsed kirjandusviited. 

    Tõstatub küsimus, miks ennast kultuuriväljaanneteks nimetavad Sirp ka Akadeemia väldivad sellist teemat nagu tabu, miks nad selle kohta isegi midagi ütelnud ei ole? Arvestades Paul Kerese eluloole ja temast kirjutatud raamatutele kulutatud raha ja riigipeadegi tähelepanu ei oskaks arvatagi, et selline teema kultuuriväljaandeid ei huvitaks. Pigem tõstatub kahtlus, et need väljaanded osalevad ajalooteadusliku võltsingu kinnimätsimises. Väitsin ma ju, et kogumikust Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) on välja jäetud ainsa ajalooteaduse metodoloogias orienteeruva ja sellel teemal kirjutanud autori Taylor Kingstoni oluline artikkel aastast 1998. Samuti, et kogumikus on eestikeelse tõlkena küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001, viimasest on eestikeelses tõlkes aga lugejat sellest hoiatamata välja jäetud väga olulised lõigud, milles Kingston täiesti arusaadavalt ja põhjendatult kritiseerib mõnda kogumikus avaldatud artiklit.

    See on ju lugeja petmine — sama asi, mida tehti sovetiajal. See on ka teadusliku meetodi vastane, sest kriitika ignoreerimine ei saa kuidagi olla teadusliku meetodi tunnuseks. Lõpuks, tõstatub ka küsimus autoriõiguste rikkumisest, kui Kingstoni või tema pärijate või autoriõiguste omaja loata on tõlkest välja jäetud ilmselt väga olulised paragrahvid.

    Tõstatub küsimus, mille poolest on Sirp ja Akadeemia kultuuriväljaanded, kui nad sellise šarlatanismi varjamisele kaasa aitavad.

    Samuti tõstatub küsimus, kas keegi saaks eales teadusliku rangusega tõestada, et nõukogude võim ei lubanud Keresel Botvinnikut võita — kui selle piisavalt rangeks tõestamiseks on vaja põhjalikku uurimistööd, mis nõuab aega ja finantseeringut, ent raha selleks ei anta, kuna öeldakse: “Aga see on ju juba tõestatud!” kuigi see ei ole veel piisava rangusega tõestatud.

    Palju tähtsaid asju võib sedasi avastamata jääda. 

Tallinnas, 04. aprillil 2021

PS    Akadeemia peatoimetaja vabandas ja teatas, et Akadeemia toimetus kollektiivselt otsustas, et nad “ei saa seda avaldada,” hiljem aga unustasid oma otsusest teatada. Miks nad “ei saanud,” seda ei teatatud, mistõttu ei jää muud üle kui oma oletuste juurde jääda. See ei ole loomulikult dokumentaalne tõestus tsensuurist vms, küll aga suurepäraselt kinnitab sellist hüpoteesi. 

Kirjandusviited 

• Botvinnik, Mikhail (1991) “Schaakmonument en harde communist: oud-wereldkampioen Botwinnik. 80 jaar” Vri Nederland, 24. august 1991, lk 14–16.

• Eintalu, Jüri (2019) “Paul Keres propagandavankri ees” Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10. Artikli algne, redigeerimata variant:

  https://issuu.com/home/published/keres___propaganda__2017_

• Evans, Larry (1996) “The Tragedy of Paul Keres” Chess Life, oktoober 1996. (Tõlge: “Paul Kerese tragöödia” kogumikus Paul Keres… , lk 290–298.)

• Haag–Moskva 1948 (Vikipeedia) — Esmaversioon on kirjutatud käesoleva artikli autori poolt 2015.

• Hannak, J. (2013) “Habemus Papam (We have a Pope): The Lead-up to the Great Tournament” Euwe, Max, The Hague–Moscow 1948 (Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.), lk 9–18.

• Heroic Tales: The Best of ChessCafe.com 1996–2001 (2002) Toim: Taylor Kingston. Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.

• Heuer, Valter (1995) “The Troubled Years of Paul Keres” New In Chess, nr 4, lk 78–88.

• Керес П. П. (1966) 100 партий. Москва: Физкультура и Спорт.

• Kingston, Taylor (1998) “The Keres–Botvinnik Case: A Survey of the Evidence” Part I & II. The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 265–279.)

• Kingston, Taylor (2001) “The Keres–Botvinnik Case Revisited: A Further Survey of the Evidence” The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 279–289. Oluliste teatamata kärbetega tõlge: “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid” kogumikus Paul Keres..., lk 301–311.)

• Kivine, Paavo (2015) “Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile” Tuna, nr 2, lk 114‒116.

• Kõiv, Madis (2015) Keskmängustrateegia. Stseene kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga. Tallinn: Eesti Draamateater.

• Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) Koostaja: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.

• Pawn Sacrifice (2014) Edward Zwick. Film.

• The Oxford Companion to Chess (1992) Teine väljaanne. Toim: David Hooper & Kenneth Whyld. Oxford & New York: Oxford University Press. 

• Käesoleva artikli allalaaditav PDF. 

ABSTRACT

The western favourite theory says that soviet authorities coerced Keres to lose games to Botvinnik during the 1948 match tournament.

The essay defends the neutrality and objectivity of historical research.

The essay suggests a hypothesis that Botvinnik intentionally lost the last game to Keres because Botvinnik had already earned the title — the last round was regarded as a competition between the soviet/western coalitions.

The essay notes that in the book

Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju [= Paul Keres: Memories, materials, and letters] (2015) Editor: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.

one of Kingston’s critical essays from 2001 has been published partially, without noticing the reader and probably without the copyright holder’s consent.

The author submitted the essay to the culture journal Akadeemia in 2017. The journal did not publish the paper, and did not inform the author. Only in 2021, the journal admitted that they decided in 2017 that they “cannot publish it”.