THE GAME LASTED ONLY 10 MOVES

Gegonz - Nanomaster 
Chess-mail, 2023-2024

I had black pieces.

It is not a fork

If Black takes the knight a5, then White takes the knight d2.

If 10...Bxa5, then 11 Kxd2.

The position after 10...Ne4!

After the move 10...Ne4!, two White's pieces are attacked at once.

However, this is not a fork because two Black's pieces are involved in the combination.

Such a combinatorial motif seems common in chess but has not received due attention. Such a tactical motif does not even have a name (or well-known name).

Yes, it is zwischenzug.

However, here, it is a particular kind of zwischenzug. Zwischenzug is used here to defend against the opponent's threat and create a new threat - so that, in sum, two threats against the opponent will appear on the chessboard.

And no, it is not the roentgen motif.

In the case of the roentgen motif, two opponent's pieces are suddenly attacked after one move, while the attacker's two pieces are involved. However, in our example, one of the opponent's pieces was under attack from the very beginning.

Thus, it is neither a fork nor a roentgen. And it is too general to say that it is a zwischenzug merely. But after one move, two opponent's pieces are simultaneously under attack, similarly to a fork or a roentgen.

A PUBLIC APPEAL TO CHESS ORGANISATIONS ON THE BOMBING OF THE GAZA STRIP

Russia’s military invasion of Ukraine began on 24 February 2022, and the war is still going on today.

Just a few days after the start of the war in Ukraine, the International Chess Federation (FIDE) initiated the process of a chess blockade of Russia and Belarus, which assisted Russia in the war.

A few months later, a decision was taken that Russian and Belarusian chess teams would not be allowed to participate in FIDE international tournaments, while individual chess players would not be allowed to play under the Russian or Belarusian flag.

Online chess platforms soon joined the campaign.

The blockade was eventually joined by the International Correspondence Chess Federation (ICCF).

FIDE also imposed a temporary ban on participating in international tournaments on international chess grandmaster Sergei Karyakin. As a result, Karyakin, one of the world’s strongest chess players, was excluded from the candidates’ tournament for world chess champion.

Karyakin was accused of publicly “justifying” Russia’s military aggression against Ukraine. It is indeed what Karyakin did, referring to the systematic crimes committed by Ukraine against people of Russian nationality.

Karyakin was of the opinion that, in the name of stopping the genocide in Ukraine, Russia was justified in going to war.

However, the civil war in Ukraine, which started in 2014, had killed around 20,000 civilians by 2022. But, by November 2023, the Russian invasion that began in 2022 had already killed hundreds of thousands of Ukrainian soldiers and hundreds of thousands of Russian soldiers.

However, there have been several shortcomings in the sanctioning actions of international chess organisations concerning the war in Ukraine.

These organisations did not have rules for chess blocking of Russia and Belarus. The bans were imposed by introducing new rules on the fly, ad hoc. These rules were applied retrospectively. Also, these restrictions amount to collective punishment, which is prohibited by international law. The decisions in question also violated the accepted moral principles of sport and chess-sport. It was a politicisation of sport.

However, one of the main drawbacks was that the punishment of Russia and Belarus was discriminatory, selective.

For example, there have been no barriers to chess players from other countries that have started unjustified wars, occupied or annexed foreign territories, committed war crimes, etc.

For example, international chess organisations have not imposed any barriers on US chess players despite the US starting unjustified wars against Afghanistan and Iraq, occupying these countries for many years and committing war crimes there. At the time when the Russian and Belarus chess players were being punished, the US had just finally withdrawn its troops from Afghanistan, but some US military bases are still in Iraq today.

On 07 October this year, 2023, the Palestinian armed group Hamas, exiting the Gaza Strip, suddenly attacked Israel. Over a thousand Israeli soldiers and civilians were killed in the attack.

Israel then declared war on Hamas and started military operations in the Gaza Strip, an area separated by a wall and barbed wire, where more than two million people live on a few hundred square kilometres. It is one of the most densely populated areas on the planet and has essentially been turned into an open-air prison.

In the course of this military action, Israel imposed an absolute blockade on the Gaza Strip, with no water and no electricity. Food and medicine could not be sent there either. Finally, the blocking of internet access was added. People have not been allowed in and out, with a few exceptions.

In the walled area, Israel started destroying homes with powerful aircraft bombs and rockets, hitting and/or damaging hospitals and refugee shelters.

A month later today, 9,000 civilians have been killed in Gaza, more than half of them women and children. More than 10,000 people are still trapped under the rubble.

International organisations confirm that Israel has managed to kill more children in the Gaza Strip in one month in 2023 than were killed in all the war zones on the planet in the whole of 2022. In fact, significantly more children have been killed by Israeli bombs in one month than in two years of war in Ukraine. See also, e.g.:

“GAZA: 3,195 CHILDREN KILLED IN THREE WEEKS SURPASSES ANNUAL NUMBER OF CHILDREN KILLED IN CONFLICT ZONES SINCE 2019” 

Save the Children, 29 October 2023 

https://www.savethechildren.net/news/gaza-3195-children-killed-three-weeks-surpasses-annual-number-children-killed-conflict-zones# 

The statistics on civilian casualties are similar.

The United Nations has raised suspicions that Israel’s actions in the Gaza Strip are a war crime. 

However, the Colombian President has explicitly called it genocide.

Returning now to the game of chess, international chess organisations such as FIDE and the ICCF, as well as the major chess platforms, have done nothing about Israel.

Therefore, I call on all chess organisations to either immediately lift the restrictions imposed on Russia and Belarus or to impose the same restrictions on Israel, whose disproportionate and indiscriminate military action is killing a catastrophic number of civilians in the Gaza Strip every day.

Suppose it is permissible to obstruct Russian sports persons to get Russia to stop its military aggression against Ukraine. In that case, it must also be permissible to obstruct Israeli sports persons to get Israel to stop its war crimes and to punish the perpetrators.

Since there is obviously no hope that the politically biased international chess organisations will impose such restrictions on Israel, I will make a proposal to all individual chess players - a proposal that I myself will follow:

• Refuse to play chess with anyone who plays under the Israeli flag.
• Refuse to play chess with anyone who is an Israeli citizen and who does not publicly, clearly and loudly condemn Israeli war crimes in the Gaza Strip.
• Refuse to play chess with anyone who publicly supports or justifies Israeli war crimes in the Gaza Strip.

These restrictions would remain in place until Israel has lifted the blockade of the Gaza Strip and stopped the bombing of its residents, and Israeli Prime Minister Netanyahu and his henchmen have been convicted of war crimes in court.

Of course, local chess clubs, local chess tournament organisers, etc., can also impose similar restrictions.

However, at a non-individual, organisational, official level, the third point above, which calls for public condemnation of Israel’s actions, should be avoided. Notably, the Israeli police have threatened to severely punish anyone who criticises Israel’s current military action in the Gaza Strip. It is unreasonable to formally demand that a sports person should make such a statement, which would result in him being punished by the authorities in his own country.

As for Hamas, the European Union has already declared Hamas a terrorist organisation, so there is no need to impose such sporting sanctions on the group. After all, you are not going to meet a chess player playing under the Hamas flag anywhere, anyway.

As far as the Jews are concerned, collective punishment must not be applied to them. No one may be accused or discriminated against based on their nationality.

03 November 2023, Tallinn

Jüri Eintalu, chess player and philosopher

An Open Letter to the Estonian Correspondence Chess Federation

Jüri Eintalu

Please exclude me from the membership of the Estonian Correspondence Chess Federation.

I no longer pay the membership fee, I no longer participate in competitions organized by the Estonian Correspondence Chess Federation, and I no longer represent the Republic of Estonia in correspondence chess.

All my games as a representative of Estonia have ended by now. (I drew all four games in the Baltic/Sweden friendly match.)

Justification

Last year, in 2022, the International Correspondence Chess Federation (ICCF) adopted two fundamental decisions.

The first decision established that ICCF member states could also be expelled or temporarily suspended for non-financial reasons.

In doing so, however, no set of rules was adopted for which reasons and how the activities of the member states may be suspended.

Another decision suspended the participation of Russia and Belarus in ICCF activities, citing the war in Ukraine.

However, this decision did not correspond to good legal practices and was also of morally dubious value.

First, this decision was retrospective because the penalized conduct began before adopting the new rulebook.

Second, this decision was discriminatory and selective. For example, US correspondence chess players were not punished for the fact that the US had started wars in Afghanistan, Iraq or Serbia.

Third, this decision applied collective punishment because the sportspersons were punished for the decisions of their homeland government.

Fourth, the method of counting votes was absurd and not transparent when decisions were made. Neutral and non-voting countries were excluded from the calculation without distinction; at the same time, there was no established quorum — the minimum number of countries that must vote (positively or negatively) for the meeting to be capable of making a decision.

It was necessary to reach 2/3 of the votes to pass decisions. However, the decision-making mechanism used was such that the decision could have been adopted even if only 3 countries had voted resultant (for example, the USA and the UK “Yes” and Russia “No”) and all the others had remained neutral.

In other words, a system was used where remaining neutral or not voting acted as a positive vote “Yes”. Because if the countries that remained neutral had been included in the total number of those who voted, the proportion of those who voted in favour would have remained less than 2/3, and such decisions would not have been adopted.

My complaints to the Estonian Correspondence Chess Federation

According to the data from ICCF, the Estonian Correspondence Chess Federation initially had not nominated a representative for this vote. Still, in the end, the name of one particular person appeared there. However, according to the data from ICCF, this person either remained neutral or did not participate in the vote (the ICCF does not specify this important nuance).

The Estonian Correspondence Chess Federation website did not have any information about this voting, nor was a relevant e-mail sent to the correspondence chess players. Furthermore, the organization’s website also lacked information about the voting results, and the results were not announced in e-mails either.

The opinion of the Estonian Correspondence Chess Federation members, on whose behalf the Estonian representative at least formally participated in the vote, has not been asked, nor has there been any discussion or voting in Estonia.

I have never received any response to the official inquiry I sent, before the vote, through the ICCF website, to the official representative of the Estonian Correspondence Chess Federation.

That the Estonian Correspondence Chess Federation can still send e-mails to correspondence chess players is evident from the fact that recently, in an e-mail sent to many addresses, the Estonian Correspondence Chess Federation invited Estonian correspondence chess players to participate in a friendly match as representatives of the Estonian team.

I do not regard it possible to belong to an organization on behalf of whose members essential (and weird) international decisions are made in such a way that the opinion of the members of the organization is not asked, their questions are not answered, and they are not even informed afterwards about the vote or its results.

With respect

Jüri Eintalu

Tallinn, March 29, 2023

MIDA ME EI TEA PAUL KERESEST 1938–1948?

Jüri Eintalu, 2017–2021 

https://doi.org/10.6084/m9.figshare.14443760.v1

Soovin käsitleda peamiselt kahte küsimust:

1. Kas nõukogude võimud sundisid Kerest 1948. aasta male maailmameistri turniiri ajal Botvinnikule partiisid kaotama?
2. Kas Eesti autorite praegused käsitlused Keresest on poliitiliselt neutraalsed?

Minu vastus esimesele küsimusele on, et me ei tea seda. 

    Minu vastus teisele küsimusele on eitav — minu meelest on malegeenius Keres taaskord rakendatud poliitideoloogia vankri ette. Seekord ei ole seda aga teinud mitte nõukogude võim, vaid mõned eestlased ise. 

    Kindlalt võime öelda vaid seda, et nõukogude võimu poolsest eelnevast ahistamisest võis Keres olla juba liialt muserdatud, et suuta tulla maailmameistriks 1948. aastal. 

Päts ja Keres 1938 (Wikimedia Commons)

Eellugu

1938. aastal võitis Keres AVRO turniiri, saades õiguse tiitlimatšiks maailmameister Alehhiniga. Paraku jõudis nooreks geeniuseks peetud Keres alles 1948. aasta maailmameistri turniirile, sedagi üsna räsitult ja enda jaoks ebasoodsas olukorras.

    Diktaator Päts küll poseeris võiduka Keresega ühel fotol, ent ei leidnud Kerese jaoks 10 000 dollarit, mis olid vajalikud matšiks Alehhiniga.

    Peatselt, 1939 septembris aga algas teine maailmasõda.

    1940 suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Vaid mõned kuud hiljem osales Keres Nõukogude Liidu male esivõistlustel, kus pidi otsustatama, kes nõukogude maletajaist pääseb mängima maailmameistri matši Alehhiniga. Keresel ei läinud see turniir hästi, veelgi nigelamalt läks Kerese põhikonkurent Botvinnikul.

    Võimalik, et võimude soosiku Botvinniku susserdamise tõttu toimus 1941 kevadel aga uus ja erakorraline turniir — Nõukogude Liidu “absoluutsed meistrivõistlused” — mille võitis Botvinnik, sellal kui Keres tuli teisele kohale.

    Nii oligi Keres Botvinnikule justnagu maha mänginud oma õiguse matšiks maailmameister Alehhiniga. Kas Keresel oleks olnud võimalik keelduda osalemast neil okupeeriva maa turniiridel?

    1941–44 oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt. Nüüd osales Keres Saksamaa poolt korraldatud maleturniiridel, ent vältis mängimast tiitlimatši Saksamaal viibiva Alehhiniga. Sõja ajal olekski see olnud kas võimatu või mõttetu.

    Erinevalt maailmameister Alehhinist, kelle nime all ilmusid juudivastased artiklid, õnnestus Keresel hoida madalamat poliitilist profiili. Ometi pidas nõukogude võim hiljem neid Kerese Saksamaa-aastaid tõsiseks patuks.

    Kuna Leningradi blokaadis hukkus palju inimesi ja linn osaliselt hävis, on see ehk ka inimlikult mõistetav, et Keresele pandi pahaks malesimultaani andmist Saksa ohvitseridele. Saksa lennukid pommitasid ju Leningradi, mille pimedais keldreis mängiti malet.

    1944 on erakordselt hämar.

    Mõistatuseks on juba Kerese seiklused alates 1943 Madridi maleturniirist kuni Eesti taasokupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1944. Jah, just selle sama Madridi turniiri kaudu, millel ta tegelikult ei osalenud, põgenes maailmameister Alehhin sõda kaotavalt Saksamaalt, et mõned aastad hiljem juutide poolt tagakiusatuna ja kõigi poolt hüljatuna Portugalis surra.

    1944 suvel, kui Eestis käisid lahingud ja inimesed põgenesid Rootsi, viibis Keres juba Rootsis, kust ta veidi enne Tallinna vallutamist naasis Eestisse oma perekonda päästma.

    Oxfordi maleentsüklopeedias Oxford Companion to Chess, paragrahvis “Keres” (lk 197–198) deklareeritakse lakooniliselt, et sõja lõppedes naasis Keres kodumaale, ent mitte enne Nõukogude võimudega kokkuleppe sõlmimist. Keres olevat lubanud mitte segada Botvinniku väljakutset matšiks Alehhiniga ja vastutasuks lubatud talle “andestada” teise maailmasõja aegne Saksamaa turniiridel mängimine (lk 197).¹ Seda väidet varasest kokkuleppest Kerese ja nõukogude võimu vahel ma teistest allikatest leidnud ei ole.

    Kõivu näidendis Keskmängustrateegia vihjatakse võimalusele, et Keres võis olla Eesti Vabariigi spioon, keda peale Eesti taasokupeerimist 1944 püüti värvata nõukogude spiooniks.

    Kas me üldse tahamegi teada?

    Rikkalike materjalidega on tõendatud, et aastail 1944–46 oli Keresel nõukogude võimudega tõsiseid probleeme, tema liikumisvabadus oli piiratud, ta oli ülekuulatud ja ajupestud ning teda ei lastud esimesele sõjajärgsele suurele rahvusvahelisele maleturniirile Groningen 1946, mille võitis Botvinnik.

    1946 suri Portugalis ootamatult ja salapärastel asjaoludel maailmameister Alehhin. Mõned usuvad tänini, et Alehhin mõrvati mõne riigi salateenistuse poolt. Maailmameistri matš Alehhin–Botvinnik jäi seega ära. See asendati 1948. aasta turniiriga.

    Kui kõigele ülaltoodule lisada Kerese teadmus eesti rahva kannatustest stalinistliku režiimi all, peaks olema ilmne, et 1948 polnud ta tõenäoliselt ei maleliselt ega ka psühholoogiliselt küps, et okupeeritud maa kodanikuna mängida edukalt okupantide soosiku Botvinniku vastu, kes tollal oli siiski üks maailma tugevamaid maletajaid.

1 Originaalis (ingl k): “... he [Keres] played at Madrid and then made his way to Sweden. When the war in Europe ended he returned home, but not before making a deal with the Soviet authorities. In return for promising not to interfere with Botvinnik’s challenge to Alekhine, he would be ‘forgiven’ for playing in German tournaments.” Filoloogi abi oleks ehk vaja väljendi “not before” täpsel tõlkimisel. Nii inglise- kui ka eesti keeles on sellised kõnekeelsed fraasid loogiliselt ohtlikud segaduste tekitajad. 

Kas Kerest sunniti Botvinnikule kaotama? 

1948. aasta male maailmameistri võistluste matšturniiri esimene osa peeti lääne leeris Haagis ja teine osa nõukogude leeris Moskvas, mistõttu seda kutsutakse ka turniiriks “Haag–Moskva 1948”. Turniiril osalesid nii lääne (Euwe ja Reshevsky) kui ka nõukogude (Botvinnik, Keres ja Smõslov) maletajad.

    Turniiri võitis Botvinnik, tulles esimeseks nõukogude male maailmameistriks.

    Keres kaotas partiisid peamiselt oma põhikonkurent Botvinnikule (4 partiid 5–st). Alles siis, kui Botvinnik oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, lakkas Kerese kummaline kaotusteseeria ja ta võitis ühe partii Botvinniku vastu nende omavahelises viimases kohtumises, mis leidis aset viimases voorus.

    Tähelepanuväärne on seejuures tõik, et viimases voorus oli Kerese võit Botvinniku vastu nõukogude leerile vajalik, garanteerimaks kolme esimese koha saavutamist Nõukogude Liidu poolt (Keres ja Reshevsky jäid jagama III–IV kohta). Käesolevate ridade kirjutaja arvates pole välistatud, et pärast Botvinniku turniirivõitu käsitleti nõukogude leeris seda individuaalvõistlejate turniiri juba võistkondliku turniirina. 

    Turniiritabelid näitavad ka seda, et Botvinnik saavutas turniiril edu peamiselt just tänu Kerese “kingitustele”.

    Nii partiide tulemused kui ka malelaual sisuliselt toimunu (Keres mängis Botvinniku vastu absurdselt nõrgalt), aga ka lisainfo nõukogude võimude poolsest võimalikust survestamisest on tänini toitnud vandenõuteooriaid, et partiide tulemused olid ette kokku lepitud. Seda turniiri on koguni nimetatud spordiajaloo üheks kõige räpasemaks spordivõistluseks. Spekuleeritud on nii Kerese poolt nõukogude võimudele antud lubaduste üle kui ka Kerese võimalikust kaudsest või otsesest ähvardamisest enne turniiri või koguni turniiri ajal.

    Ent 1995. aastal kirjutab Kerese biograaf Heuer artiklis “Paul Kerese rahutud aastad” (“The Troubled Years of Paul Keres”, New In Chess, lk 88):  

“Nüüd, kui ma olen lõputult jälitanud müstilist minevikku, pole mul mingeid tõendeid, et see ajalooline võistlus oli pelgalt halb paroodia.”

Heuer rõhutab vajadust saavutada juurdepääs Lubjankale ehk Paul Kerese KGB-toimikutele (lk 88): 

“Kindlasti võib see olla midagi vastikut ja häirivat, ent kõigest hoolimata tuleb Kerese toimikud teha kättesaadavaiks... Lõppude lõpuks, teadmine on parem kui jätkuv salastatus, mis toidab igat liiki oletusi.” 

Kahjuks on artiklid nn “Kerese müsteeriumist” kirjutatud peamiselt maletajate poolt, kes pole pädevad teadustöö metoodikas.

    Siiski leidub üks autor, kes on ühtaegu nii maletaja kui ka pädev ajalooteaduse metodoloogias — Taylor Kingston. Oma 1998. ja 2001. aastal ajakirjas The Chess Cafe ilmunud artikliteseerias Keresest käsitleb Kingston metodoloogilisi küsimusi eksplitsiitselt.

    Kingston eristab kaudseid ja otseseid asitõendeid, nimetades viimaseid “suitsevaks püssiks”.

    1998 nendib Kingston, et suitsevat püssi veel leitud ei ole. Otsesed asitõendid puuduvad. Ta kritiseerib kallutatud autoreid, kes kaudsete asitõendite najal teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Selleks, et õigustada ühte seletust ajaloolisele faktile, tuleb veenvalt välistada alternatiivsed seletused.

    2001 eristab Kingston tõenäosuslikke standardeid ja kohtulikke standardeid. Nüüd peab ta väga tõenäoliseks, et Keresele tehti ära, et “kommud tegid seda”. Kingston ise usub seda. Ent rangema, kohtumõistmise standardite järgi ei saaks ikkagi Nõukogude Liitu süüdi mõista Kerese ähvardamises 1948. aastal. Ei saa süüdi mõista kuriteos, mille toimumise fakti ennast pole veel tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. (Põhimõttel: “Kuni laipa pole veel leitud, ei saa mõrvas süüdi mõista.”)

    Väga tõenäoline on ju ka versioon, et Keresele “tehti ära” juba 1944–46.

    Kaudseiks asitõendeiks, millest räägib Kingston, on näiteks Kerese mõistetamatult nõrk mäng Botvinniku vastu, andmed nõukogude võimude kavatsustest (mida ei pruugitud ellu viia) või motivatsioonist, samuti memuaarid stiilis “Kunagi Keres teelauas poetas mulle, et teda ähvardati. Hoidsin seda mitukümmend aastat saladuses, et talle mitte probleeme tekitada. Räägin sellest alles nüüd, aastaid pärast tema surma.” — Sääraseid “asitõendeid” võib propagandasõjas produtseerida lõputult. On raske kui mitte võimatu eristada, millised säärastest pajatustest vastavad tõele ja millised mitte.

    Näiline läbimurre Kerese müsteeriumis toimus 1999, kui ühe maletaja blogis ilmusid mõned inglise keelde tõlgitud laused artiklist, mis hollandikeelsena avaldati juba 1991. Nüüd alles sai laiem avalikkus teada, et kõrges eas Botvinnik oli 1991 enne oma surma andnud intervjuu, milles ta tegi ühe paljastuse.

    Nimelt tunnistab Botvinnik selle skandaalse intervjuu lõpus (lk 16) napisõnaliselt, et Haag–Moskva 1948. aasta turniiri teisel poolel Moskvas pakkus Stalin talle abi maailmameistriks tulemisel Kerese (ja Smõslovi) mängust elimineerimise teel. Botvinnik väidab, et ta solvus ja keeldus. 

    Botvinniku “ülestunnistus” pole siiski suitsev püss. Intervjuus ei ole midagi öeldud selle kohta, kas nõukogude organid siis püüdsid või ei püüdnud Paul Kerest mõjutada vms. Botvinniku sõnum pole ka eriti loogiline, sest turniiri esimese, Haagis toimunud osa lõpuks oli Botvinnik ennast Keresest juba oluliselt ette rebinud.

    Problemaatiline on ka Botvinniku intervjuu kui asitõend. Mitte kusagil pole öeldud, kas intervjuu võeti linti. Tõenäoliselt küsitleti Botvinnikut vene keeles ja ta ka vastas vene keeles — ent venekeelset originaali me ei näe ja näiteks siinsesse teksti on Botvinniku intervjuu siis jõudnud tõlkeahelana vene–hollandi–inglise–eesti keel.

    Tõsiseltvõetav suitsev püss on aga Kingstoni vihjamisi kurtmine 2001, et pärast tema 1998 esitatud teadusliku ranguse nõuet on tema motiive valesti mõistetud ja et teda on peetud nõukogude-meelseks, samuti, et tema artikleid on tahtlikult väärtõlgendatud (vt n Heroic Tales..., lk 281 ja 285).

    See annab tunnistust propagandasõjast ning poliitilisest survest ajalooteadlastele. 

Kerese rakendamine ideoloogiavankri ette 

Paul Kerest ning tema kuulsust kasutasid teise maailmasõja ajal propagandas nii Saksamaa kui Nõukogude Liit.

    Saksamaa poolt okupeeritud Eestis ilmus ajalehes Revaler Zeitung, 15. märtsil 1942, pealkirja all “Jälitatud malemeister” (“Der beschattete Schachmeister”) intervjuu Keresega, milles ta kirjeldas oma reise Moskvasse ning sealseid kummalisi olusid. Moskvas oli salateenistuse agent Keresel pidevalt sabas rippunud. Oma 1995 ilmunud ingliskeelses artiklis (lk 80) tsiteerib Heuer selle intervjuu lõike ning nendib, et hiljem tõlgendas nõukogude võim seda suhteliselt süütut intervjuud nõukogudevastase propagandana.

    Tõsisemaks läks asi nõukogude teise okupatsiooni ajal. Nii kirjutas Keres 7. aprillil 1945 patukahetsuskirja Molotovile (vt n Heuer 1995, lk 83–84). Keres, kes väidetavalt ei osanud vene keelt, on selle palvekirja kirjutanud vene keeles, sujuva käekirjaga, vaid väheste vigadega ning see kiri on nõukoguliku poliitkorrektsuse meistriteos. — Sakslased okupeerisid Nõukogude Eesti ja rebisid mind rohkem kui kolmeks aastaks eemale nõukogude maletajate perest. Seltsimees Molotov, palun aidake mind!

    Kui Keres oleks koos selle kirjaga sakslaste kätte sattunud, oleks tal ehk täbarasti läinud. Ent täpselt kuu aega hiljem Saksamaa kapituleerus.

    Seejärel algas lõputuna näiv nõukogude propaganda periood. Veel 1966 ilmunud venekeelses raamatus 100 partiid, rääkides sõja-aastaist, raputas Kerese nimeline autor endale tuhka pähe ja kahetses pattu (lk 151): “Petlik saatus kiskus mind kauaks eemale nõukogude maletajatest,” ja “Ent asjaolud sundisid mind maletama.”

    Aeg oli selline. Kui Valter Heuer oleks oma raamatu Meie Keres teise osa valmis kirjutanud ja avaldanud, oleks selle pealkiri ehk pidanud olema Nende Keres.

    Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liit olid autoritaarsed totalitaristlikud suurriigid, mis politiseerisid sporti ja rakendasid selle propaganda teenistusse. Pärast väikese Eesti taasiseseisvumist oleks lootnud, et sellest impeeriumide tavast loobutakse. Aga võta näpust.

    Paljude sovetiajal treenitud tänaste ideoloogide mõttemaailmas on sovetiaegsed terminid ja loosungid asendatud “kaasaegsematega”, jättes totalitaristlikule süsteemile omase mõttestruktuuri samaks. Ja nii on ka käsitlustes Paul Keresest märgata tendentsi tema juhtumit politiseerida, ent seekord mitte natsi-Saksa ega nõukogude propaganda huvides, vaid eestluse huvides — nii, nagu need ideoloogid ise seda mõistavad.

    Kõige rohkem torkab püüdlikkusega silma Paavo Kivine, kelle kirjutistes Keresest näib peasihiks olevat selle näitamine, et just nõukogude võim ja kommunistid tõkestasid Kerese tee maailmameistri tiitlile.

    Ent Kerese esimeseks takistuseks oli isevalitseja Konstantin, kes ei finantseerinud Kerese matši Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Molotov–Ribbentropi pakt, millele kirjutasid alla nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa. Selle pakti alusel okupeeris Nõukogude Liit Eesti, mille tagajärjel Keres mängis Moskvas maha oma õiguse maailmameistri matšiks Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Suur Sõda, mis vältas aastaid ja katkestas sportlaste plaanid — see sõda algas 1941 juunis, kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Ja alles viimaseks takistuseks oli Eesti teistkordne okupeerimine ja annekteerimine Nõukogude Liidu poolt.

    Aga vaatame Paavo Kivine argumente lähemalt.

    Aastal 2015 ilmus ajalooalases ajakirjas Tuna, mis peab end teaduslikuks väljaandeks, Kivine artikkel 

“Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile”

(Hiljem, 11. juulil 2015, ilmus sama artikkel ka ajalehes Postimees.)

    Kivine alustab küsimusest, kas “... Nõukogude võimuladvik lihtsalt ei lasknud Keresel kõrgeimat tiitlit püüda.” (lk 114) Seejärel viitab ta Heuerile, kes otsis “... paberite paberit, milles võim tunnistaks ühemõttelise selgusega: jah, me tegime seda. See paber jäi tal leidmata.” (lk 115) Ja nähtavasti siis Kivine pretendeeribki sellele, et tema on selle paberite paberi nüüd viimaks leidnud, sest kohe seejärel teatab ta avastatud õiendist 09.10.1946, milles Romanov, Aleksandrov ja Suslov paluvad Ždanovi, et Kerest lubataks maailmameistri turniirile. Sellest õiendist on Kivine tähelepanu äratanud fraas (lk 116): 

“... Keres omab suuri šansse saavutada eeloleval turniiril teine-kolmas koht...”

Sellele ühele fraasile tuginedes teeb Kivine järelduse (samas): 

“Üksnes naiivsuseni aus inimene võib pärast seda esitada küsimuse: miks ometi ei võinud Keresel olla šansse esikohaks? Ülejäänuil ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada. 

Sellele dokumentaalsele tõestusele tuginedes...”

Pime patriotism on hullem kui vaenlase väed. Kivine tähelepanu äratanud lause õiendist on küll dokumentaalne ja see võib isegi midagi tõestada, ent see lause ei tõesta, et nõukogude võim keelas Keresel maailmameistriks tulla. See lause ei tõesta isegi seda, et nõukogude võimul oleks olnud säärane kavatsus. Sest alternatiivsed seletused sellele lausele ei ole elimineeritud. Näiteks on võimalik, et Kerest arvati olevat halvas sportlikus vormis. Taylor Kingstoni terminoloogias pole see lause mitte suitsev püss, vaid järjekordne kaudne asitõend, mis võib Kivine hüpoteesi küll veidi tõenäolisemaks muuta, ent ei aseta seda väljaspool mõistlikku kahtlust olevaks. See õiend ei ole ju Ždanovi allkirjaga dokument, et Kerest tohib maailmameistri võistlustele lubada vaid tingimusel, et ta nõustub Botvinnikut mitte segama.

    Ja muide, Kivine arvutab siin tõenäosusi valesti. Antud õiendist ei järelduks, et Keresel pole šansse tulla esimeseks, vaid järelduks, et need šansid on väiksed.

    Ühtlasi püstitas Kivine aga dogma, et “... ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada.” Mõtlemine ja analüüsimine keelatud!

    2015 ilmub ka mahukas kogumik Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju, mille on koostanud Kivine. Muuhulgas leidub selles (lk 290–298) “sunniteoreetik” Larry Evansi 1996 ilmunud artikkel “Paul Kerese tragöödia”, milles suurmeister Evans püüab Botvinniku ja Kerese omavaheliste partiide (Haag–Moskva 1948) analüüsi najal muuta usutavaks väidet, et Keres kaotas Botvinnikule tahtlikult.

    Evansi maleanalüüsid on aga pealiskaudsed ega sisalda uut võrreldes varemilmunuga. Ta ei võta piisavalt detailselt arvesse ka ajapuudust, psühholoogiat, turniiriseisu, tausta jms. Seejuures kohati tsiteerib ta Paul Kerest veidi ebatäpselt. Sisuliselt piirdub Evans vaid Kerese jämedate vigade loetlemisega ning nende üle imestamisega.

    Oma 1998 ilmunud artiklis kritiseerib Kingston Evansit metodoloogilistel alustel, leides, et Evansi muud tõendid on nõrgad, aga rumalate käikude tegemisele on ka teisi usutavaid seletusi. Seejuures isegi ühe ja sama vastase vastu järjest mitme nõrga partii mängimisele on alternatiivseid mõistlikke seletusi.

    Kogumikus Paul Keres... (lk 301–311) on küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001 “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid”, ent mitte tema ülalmainitud artikkel aastast 1998, mille kaks lehekülge (vt n Heroic Tales… , lk 268–269) kritiseerisid Evansi artikli pealiskaudsust. Enamgi veel — tõlkes “Taasavatud kohtuasi...” on Kingstoni 2001. aasta artikkel avaldatud mitte tervikuna, vaid osaliselt. Alajaotus Partiipõhised järeldused (lk 302), mis kritiseerib Evansit, on avaldatud. Siit leiame müstilise lause “Ent sellest hiljem,” millele artiklis järge ei tulegi. Sest tõlkest on lugejat sellest hoiatamata välja jäetud originaali alajaotused Väärates Evansi gambiite¹ ja Larry Evansi tragöödia (vt n Heroic Tales… , lk 285–286). Nii on näiteks välja jäänud lause 

“Evansi... gambiit on räpase poliitiku labane trikk, mitte vastustustundliku ajaloolase/ajakirjaniku tegu.”

Seetõttu võiks ehk ka kogumikku Paul Keres… pidada pealiskaudselt ja tendentslikult koostatuks, mis ei tähendaks kriitikat selles avaldatud artiklite suhtes.

    Millised siis oleksid võimalikud alternatiivid?

    Kõigepealt tuleb muidugi olla faktitäpne ja loogiline. Aga erinevaid vaatenurki geeniuse elukäigu kirjeldamiseks on palju ja pole minu asi neid kõiki siin kirjeldada.

    Näiteks üheks võimaluseks oleks võrrelda Kerese ja Alehhini saatust. Kui Keres ei saanud maailmasõja tõttu maailmameistriks, siis maailmameister Alehhin kaotas maailmasõja tõttu oma elu. Pärast sõda tõrjuti ta Euwe eestvedamisel juutide poolt maleturniiridelt välja ja ta kaotas sedasi oma viimse sissetulekuallika, ta elas hotellis võlgu ning tal polnud isegi suitsuraha. Koguni maailmameistri tiitlit taheti talt ära võtta. Ja siis ta leiti ootamatult surnuna hämaratel asjaoludel. Seda kõike saame me teada Euwe raamatust 1948 turniiri kohta, mis hollandikeelsena ilmus juba 1948, aga mille ingliskeelne tõlge ilmus alles 2013 — selle raamatu eessõnas, mille on kirjutanud J. Hannak ja mis samuti ilmus 1948, leidub mõndagi šokeerivat. Me võiksime võrrelda Kerest, kes tõttas Eestisse otse pealetükkiva nõukogude võimu alla päästmaks oma peret; ja Alehhinit, kes tõttas otse Prantsusmaale Hitleri võimu alla päästmaks oma juuditarist naist.

    Milline on geeniuse asend ühiskonnas?

    Me võiksime kirjeldada Kerest kui geeniust, keda omad ei toetanud, kui ta vajas finantseeringut maailmameistri matšiks, keda kordamööda püüdsid poliitiliselt ära kasutada nii Saksa kui Nõukogude okupandid ja kelle pealt veel peale tema surmagi üritatakse lõigata poliitilist profiiti.

    Minule isiklikult jättis sügava mulje 2014. aastal valminud film Etturi ohverdus, mis kirjeldab Fischeri elulugu ja tema tulekut male maailmameistriks 1972. aasta matšis Spasskiga. Kuigi see film keskendus Fischerile, oli selles selgesti välja mängitud, kuidas FBI jälitas ja ahistas Fischerit, ajades ta hulluks ning kuidas KGB jälitas ja ahistas Spasskit, ajades temagi hulluks. Mõlemad maletajad said aru, et külma sõja poliitilises keerises on nad omaenda riigi ohverdatavateks etturiteks muudetud.

    Ühes Eesti ajalehes ilmus sellest filmist ka teistsugune käsitlus, ent see baseerus vigasele tõlkele inglise keelest.

    Seda viimast väidet ei hakka ma dokumentaalselt tõestama.

1 Sõnamäng: ühe teise Evansi-nimelise maletaja järgi on oma nime saanud Evansi gambiit male avanguteoorias. 

Järelsõna 

Teksti ülal kirjutasin aastal 2017. Ma ise pidasin seda 11–leheküljelist esseed teadusartikliks. Hõlbustamaks lugemist, olin välja jätnud rohkem kui pooled kirjandusviited ja keerukad täpsustused. Alles olin jätnud ainult hädavajaliku. Niisiis tundus see mulle teadusartiklina, mis on kirjutatud võimalikult loetavalt. Ühtlasi puudutas see artikkel ka ajalooteaduse metodoloogiat. Argumenteerisin teadusliku ranguse ja objektiivsuse poolt ning ajalooteaduse politiseerimise vastu.

    Saatsin selle artikli ajakirja Akadeemia rubriigi “Universalia” toimetajale kahes elektronkirjas — ühe tema Tartu Ülikooli aadressile ja teise väljaande Akadeemia aadressile. Mõlemas kirjas küsisin, kas selline artikkel või selline teema võiks ajakirja huvitada. Nendele kahele küsimusele pole ma tänini mingit vastust saanud. 

    Nüüd on möödunud juba neli aastat. Tänini pole ma oma kahele kirjale mitte mingisugust vastust saanud — peale “Universalia” toimetaja tollase teate, et ta on teksti “toimetusele” edastanud. 

    Tõstatub küsimus, mille poolest on väljaanne Akadeemia teadusväljaanne. Akadeemia on uhke selle üle, et mõned nende artiklid ilmuvad eelretsenseeritud teadusartiklitena. Ent ükski soliidne teadusajakiri ei jäta autorile vastamata, et tema käsikiri on kätte saadud, samuti, milline otsus selle käsikirja suhtes tehti, millises faasis on käsikirja menetlemine, jne. 

    Oma artiklist tegin ka populaarteaduslikuma versiooni, kahandades pikkust umbes kolmandikuni ja jättes välja kirjandusviited. Selle žurnalistlikuma essee lubas avaldada Sirp. Ent side katkes. Mulle lihtsalt ei vastatud enam midagi. Artikkel ei ilmunudki. Lõpuks avaldasin selle internetiväljaandes Nihilist, mis aga pärast sekeldusi lakkas eksisteerimast. Viimaks õnnestus mul oma populaarteaduslik lühiartikkel avaldada paberväljaandel ajalehes Eesti maleelu, mille tiraaž on siiski ainult 500: “Paul Keres propagandavankri ees” (2019).

    Ent populaarteaduslik lühiartikkel ei asenda teadusartiklit, milles on detailsem argumentatsioon ja tsitaadid ning täpsed kirjandusviited. 

    Tõstatub küsimus, miks ennast kultuuriväljaanneteks nimetavad Sirp ka Akadeemia väldivad sellist teemat nagu tabu, miks nad selle kohta isegi midagi ütelnud ei ole? Arvestades Paul Kerese eluloole ja temast kirjutatud raamatutele kulutatud raha ja riigipeadegi tähelepanu ei oskaks arvatagi, et selline teema kultuuriväljaandeid ei huvitaks. Pigem tõstatub kahtlus, et need väljaanded osalevad ajalooteadusliku võltsingu kinnimätsimises. Väitsin ma ju, et kogumikust Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) on välja jäetud ainsa ajalooteaduse metodoloogias orienteeruva ja sellel teemal kirjutanud autori Taylor Kingstoni oluline artikkel aastast 1998. Samuti, et kogumikus on eestikeelse tõlkena küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001, viimasest on eestikeelses tõlkes aga lugejat sellest hoiatamata välja jäetud väga olulised lõigud, milles Kingston täiesti arusaadavalt ja põhjendatult kritiseerib mõnda kogumikus avaldatud artiklit.

    See on ju lugeja petmine — sama asi, mida tehti sovetiajal. See on ka teadusliku meetodi vastane, sest kriitika ignoreerimine ei saa kuidagi olla teadusliku meetodi tunnuseks. Lõpuks, tõstatub ka küsimus autoriõiguste rikkumisest, kui Kingstoni või tema pärijate või autoriõiguste omaja loata on tõlkest välja jäetud ilmselt väga olulised paragrahvid.

    Tõstatub küsimus, mille poolest on Sirp ja Akadeemia kultuuriväljaanded, kui nad sellise šarlatanismi varjamisele kaasa aitavad.

    Samuti tõstatub küsimus, kas keegi saaks eales teadusliku rangusega tõestada, et nõukogude võim ei lubanud Keresel Botvinnikut võita — kui selle piisavalt rangeks tõestamiseks on vaja põhjalikku uurimistööd, mis nõuab aega ja finantseeringut, ent raha selleks ei anta, kuna öeldakse: “Aga see on ju juba tõestatud!” kuigi see ei ole veel piisava rangusega tõestatud.

    Palju tähtsaid asju võib sedasi avastamata jääda. 

Tallinnas, 04. aprillil 2021

PS    Akadeemia peatoimetaja vabandas ja teatas, et Akadeemia toimetus kollektiivselt otsustas, et nad “ei saa seda avaldada,” hiljem aga unustasid oma otsusest teatada. Miks nad “ei saanud,” seda ei teatatud, mistõttu ei jää muud üle kui oma oletuste juurde jääda. See ei ole loomulikult dokumentaalne tõestus tsensuurist vms, küll aga suurepäraselt kinnitab sellist hüpoteesi. 

Kirjandusviited 

• Botvinnik, Mikhail (1991) “Schaakmonument en harde communist: oud-wereldkampioen Botwinnik. 80 jaar” Vri Nederland, 24. august 1991, lk 14–16.

• Eintalu, Jüri (2019) “Paul Keres propagandavankri ees” Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10. Artikli algne, redigeerimata variant:

  https://issuu.com/home/published/keres___propaganda__2017_

• Evans, Larry (1996) “The Tragedy of Paul Keres” Chess Life, oktoober 1996. (Tõlge: “Paul Kerese tragöödia” kogumikus Paul Keres… , lk 290–298.)

• Haag–Moskva 1948 (Vikipeedia) — Esmaversioon on kirjutatud käesoleva artikli autori poolt 2015.

• Hannak, J. (2013) “Habemus Papam (We have a Pope): The Lead-up to the Great Tournament” Euwe, Max, The Hague–Moscow 1948 (Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.), lk 9–18.

• Heroic Tales: The Best of ChessCafe.com 1996–2001 (2002) Toim: Taylor Kingston. Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.

• Heuer, Valter (1995) “The Troubled Years of Paul Keres” New In Chess, nr 4, lk 78–88.

• Керес П. П. (1966) 100 партий. Москва: Физкультура и Спорт.

• Kingston, Taylor (1998) “The Keres–Botvinnik Case: A Survey of the Evidence” Part I & II. The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 265–279.)

• Kingston, Taylor (2001) “The Keres–Botvinnik Case Revisited: A Further Survey of the Evidence” The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 279–289. Oluliste teatamata kärbetega tõlge: “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid” kogumikus Paul Keres..., lk 301–311.)

• Kivine, Paavo (2015) “Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile” Tuna, nr 2, lk 114‒116.

• Kõiv, Madis (2015) Keskmängustrateegia. Stseene kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga. Tallinn: Eesti Draamateater.

• Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) Koostaja: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.

• Pawn Sacrifice (2014) Edward Zwick. Film.

• The Oxford Companion to Chess (1992) Teine väljaanne. Toim: David Hooper & Kenneth Whyld. Oxford & New York: Oxford University Press. 

• Käesoleva artikli allalaaditav PDF. 

ABSTRACT

The western favourite theory says that soviet authorities coerced Keres to lose games to Botvinnik during the 1948 match tournament.

The essay defends the neutrality and objectivity of historical research.

The essay suggests a hypothesis that Botvinnik intentionally lost the last game to Keres because Botvinnik had already earned the title — the last round was regarded as a competition between the soviet/western coalitions.

The essay notes that in the book

Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju [= Paul Keres: Memories, materials, and letters] (2015) Editor: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.

one of Kingston’s critical essays from 2001 has been published partially, without noticing the reader and probably without the copyright holder’s consent.

The author submitted the essay to the culture journal Akadeemia in 2017. The journal did not publish the paper, and did not inform the author. Only in 2021, the journal admitted that they decided in 2017 that they “cannot publish it”.