From the analysis of the game
EintaluJ — Manuel Vicioso Sanchez 2,
Red Hot Pawn, 2021
Game Id 14628913
Check your solution on Apronus:
Wednesday, December 15, 2021
MINU ESIMENE KAOTUS KIRIMALE PLATVORMIL RED HOT PAWN
Võitsin kirimale keskkonnas Red Hot Pawn 31 partiid järjest ja sain seal reitingu, mis vastab umbes esimesele järgule. Seejärel mängisin mustadega viiki ühe umbes meistri tugevusega kirimaletaja vastu, see partii aga ei olnud reitinguga. Järgnes mustadega üks võit maletaja vastu, kes langes lõksu, sest ta arvas ekslikult, et ma langesin lõksu ja tegi minu vastu valekombinatsiooni.
Nüüd lõpuks kaotasin sellel platvormil oma esimese partii ja pealegi veel valgetega.
Kaotasin valgetega Reti avangus ja see on vist üldse esimene kord, kui mul selles avangus on õnnestunud valgetega kaotada.
Vastane mängis minu vastu ümberpööratud Modernset Benoni kaitset (Reversed Modern Benoni). Seega oli mul selles teravas avangus enamtempo. Pealegi mängis minu vastane varianti, milles Must kaotab tempo e7-e6-e5, sest kiirem oleks olnud mängida otse e7-e5.
Niisiis partii avakäigud:
1 Nf3 Nf6
2 c4 e6
3 g3 d5
4 Bg2 d4
Loogilisem on siis mängida juba 1 Nf3 d5 2 c4 peale kohe 2...d4, misjärel Must saab oma etturi asetada väljale e5 ühe käiguga e7-e5.
5 0-0 Nc6
6 e3 e5
7 exd4?!
Valge püüab kokku hoida käigu d2-d3 pealt ja rünnata kohe Musta etturitsentrit. Käik 7 d3 on siin aga ohutum ja täiesti mängitav, sest Valge on juba vangerdanud ja Must ei saa mängida lihtsustustele tulega Bb4+.
Kuna ma alles õpin seda avangut, siis juhindusin mulle kättesaadavatest avanguteooria õpikutest. Need aga kiitsid käiku 7 exd4 ja lugesid Musta järgnevat vastust Valgele täiesti ohutuks:
7...e4!
8 Ng5 Nxd4
9 Nxe4
Valgel on nüüd küll enamettur, ent Musta tsentraalne ratsu N/d4 on väga tülikas.
9...Nxe4
10 Bxe4 h5!
Hoolimata avatud e-liinist on see ääreetturi rünnak siin väga tugev.
11 Re1 Be7
12 d3 Bg4!
Siia ongi koer maetud. Valge lipul on vähe ruumi.
13 f3 Be6
Valge on nõrgestanud oma kuningaseisu. Valge valgeväljaline oda B/e4 on Valge kuningaseisust ära lõigatud ja see oda on otseses ohus, sest ähvardavad sellised käigud nagu c7-c6 ja f7-f5.
Must on selles avanguvariandis olnud väga edukas ja veel käesoleval, 2021. aastal on mustadega siit võidetud kaks partiid.
Aga mina ei teadnud seda, sest ma alles õppisin seda avangut ja ei hakanud juba viiendal käigul andmebaasides tuhlama. Muidugi täitis see partii minu jaoks oma eesmärki, sest nüüd tean ma seda suurepäraselt, kui ohtlik on siin Musta rünnak.
Mul ei õnnestunud seda partiid enam päästa. Pealegi mängis minu vastane, kelle reiting vastab umbes esimesele järgule, üleloomulikult tugevalt.
Modernset Benoni avangut mustadega mängides tuleb seega olla veelgi ettevaatlikum käiguga d7-d6 hilinemisega ja Valge ratsu laskmine tsentrisse väljale d5 ühes äärerünnakuga h2-h4 võib Mustale olla väga ohtlik. Ent valgetega mängides Valge tavaliselt on jõudnud juba vangerdada...
Keskkonnas Red Hot Pawn on selle partii ID: 14628913
Siin jagan edasi selle partii arvutianalüüsi Lichessis.
Ja hiljem jagan siin maleblogis maleülesandena ühte võimalust sellest partiist — varianti, mille nägemine sundis mind oma plaanidest loobuma ja mis mu kavalused nurjas.
TALIOLÜMPIAMÄNGUDE BOIKOTEERIMISEST
USA ja veel paari juhtiva lääne riigi eestvedamisel boikoteerivad lääneriigid Hiinas algavaid taliolümpiamänge. Põhjendusena esitatakse, et Hiina represseerivat uiguure ja rikkuvat uiguuride inimõiguseid.
Äsja ilmus Postimehes artikkel pealkirjaga
"President Alar Karis poliitilistel põhjustel Pekingi olümpiamängudele ei lähe"
Postimees teatab ebamääraselt:
"...ta otsustas koos teiste lähiriikide riigipeadega Pekingi olümpiamängudele mitte minna."
Ebamääraselt sellepärast, et tekstist jääb arusaamatuks, kas ta otsustas iseseisvalt, et ka tema ei lähe; või otsustas ta KOOS lähiriikide riigipeadega, et ta sinna ei lähe. Kuna koos minnakse, aga raskem on koos MITTE minna, siis on tõepärasem, et Alar Karis otsustas koos teiste riikide riigipeadega, et nad sinna ei lähe.
Kindel on see, et Alar Karis ei otsustanud seda koos Eesti rahvaga, võib-olla isegi mitte koos Eesti poliitikutega. Teda ei ole rahvas otse presidendiks valinud. Mina pole valinud isegi neid, kes teda presidendiks valisid. Valimiste ajal dispuuti ja konkurentsi ei olnud. Viimasel minutil võeti ootamatult kapist välja Alar Karis ja ta valiti, õigemini "valiti" presidendiks, sest ta oli ainus kandidaat.
Olümpiamängude boikoteerimise teemal avalikku debatti pole toimunud. Tegelikult peavoolumeedia hoopis tsenseerib seda teemat, ilmuvad ainult ühesuunalised artiklid. Praegu näib nii, et sportlastel lubatakse osaleda, aga poliitikud pealtvaatajaina boikoteerivad.
Nüüd ettekäänetest.
Mina ei tea seda, mis Hiinas toimub ja kas Hiina represseerib uiguure. Mul on infot selle kohta praktiliselt võimatu kontrollida. Ma saan ainult usaldada lääneriikide allikaid, ent kuna lääne poliitikud ja peavoolumeedia on niivõrd palju kordi valetanud ja valetamisega vahele jäänud, siis pole mul erilist põhjust neid usaldada.
Hiina olümpiamängude boikoteerimise eestvedajaiks on USA, Ühendkuningriik ja Austraalia. Need kolm riiki moodustasid sügisel 2021 sõjalise bloki nimega AUKUS. Näib nii, et nad valmistuvad sõjaks Hiinaga. Nende sõjalaevastik on Hiina rannikul. Seetõttu pole mul põhjust nende juttu puhta kullana võtta.
Isegi kui uiguuride inimõiguseid rikutakse, on teema ometi keerulisem.
Näiteks boikoteerisid lääneriigid 1980 Moskvas toimunud suveolümpiamänge ettekäändel, et paar aastat enne seda oli Nõukogude Liit okupeerinud Afganistani. USA-s korraldati paralleelolümpiamängud.
Ometi on see paralleelmaailm. USA ise oli Ladina-Ameerikas korraldanud paarkümmend riigipööret ja sõjalist sekkumist.
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist peaksid teised riigid boikoteerima hoopis lääneriikide poolt korraldatud olümpiamänge.
Näiteks USA lõpetas just äsja oma 30 aastat kestnud okupatsiooni Afganistanis. Kõik need 30 aastat oleks tulnud boikoteerida kõiki olümpiamänge, mis korraldatud Afganistani okupeerimises osalejate poolt (okupatsioonis osales ka Eesti). Sest see oli põhjendamata sõda.
USA ei ole veel lõpetanud Iraagi okupeerimist. Iraagi sõda alustati väljamõeldud ettekäändel, et Iraagis olevat masshävitusrelvade suured varud. Neid ei olnud seal, neid sealt kunagi ei leitud ja oli juba enne teada, et see süüdistus oli väljamõeldis.
Afganistani ja Iraagi sõdades sooritasid lääneriigid sõjakuritegusid. Need on ilmsiks tulnud. Süüdlasi pole karistatud. Alles äsja, Afganistanist taganemisel, viskas USA pommi Kabuli ühe maja tagahoovi, tappes tosin tsiviili, kes polnud milleski süüdi ja kelle hulgas oli ka lapsi.
Mis puutub inimõigustesse, siis näiteks roheline Mick Wallace, kes on Europarlamendi saadik, on oma kõnedes (mida lääne peavoolumeedia ja sotsiaalmeedia summutab, tal on siiski Twitteri konto) valgustanud statistikat. Sellist statistikat saab lugeda ka mitmetest teistest allikatest. Olukord inimõigustega on problemaatiline just USA-s. Kus on kõige rohkem vange? Eluaegseid vange? Surmamõistetuid? Poliitvange? — Otsige USA-st.
Lõpuks, inimõiguste rikkumised USA-le kuuluvas Guantanamo vangilaagris, mis Kuuba rannikul tänini tegutseb, on juba ammu paljastatud.
Faktid kõnelevad seda keelt, et kui inimõigustega on Hiinas probleeme ja kui see õigustab Hiina olümpiamängude boikoteerimist, siis sama problemaatiline on inimõiguste olukord lääneriikides, eriti USA-s, mistõttu teistel riikidel oleks siis tugev moraalne alus boikoteerida mistahes spordivõistlusi, mida korraldab USA või mis toimuvad selle impeeriumi territooriumil. Teistel riikidel oleks alust boikoteerida ka sellel maal toimuvaid malevõistlusi.
Niisiis on taaskord tegemist spordi politiseerimisega lääneriikide poolt. Olümpiamängude alusmõttega pole selline boikoteerimine kooskõlas. Kui aga on tõesti alust Hiina olümpiamänge boikoteerida, siis samavõrd põhjendatud oleks ka kõikide USA-s toimuvate spordivõistluste boikoteerimine.
Kui teised riigid hakkaksid käituma samal viisil nagu USA ja tema liitlased, siis oleks see olümpiamängude surm. Olümpiamänge ei toimuks enam.
Sunday, November 28, 2021
PARANDATUD STEINITZI KAITSE: MUST SAAVUTAS ÜLE NOATERA VIIGI
SDD: Black Achieved a Draw
Craig Smith 2 — EintaluJ
(Red Hot Pawn, 2021)
Partii ingliskeelseid kommentaare vaata sellelt lingilt:
Game commented in English:
Tuesday, November 16, 2021
UNVACCINATED ONLINE CHESSPLAYERS
I have read that in Latvia and in some parts of Australia, unvaccinated deputies are banned from voting and giving speeches — even from far, digitally. As online voting cannot spread the virus, I propose that unvaccinated chessplayers should be banned from playing online chess because online chess cannot infect anyone with the virus as well.
Tuesday, November 9, 2021
WHITE TO MOVE
This puzzle is a difficult one...
The following position is from the analysis of the game
EintaluJ — Sushant Rath (Red Hot Pawn, 2021)
Game Id 14585672
FEN
r2q1r1k/1b1n1pp1/1p2p3/3nP3/1p1PB2b/P6Q/4R1PP/1NB2RK1 w - - 0 22
In the game, Black immediately lost after 21...Bg5-h6??
After 21...Bg5-h4!, it initially seems that Black is able to deter White's attack and obtain equality.
However, White has a winning idea. What idea is this?
Check your ability to win that position on Apronus:
If the diagram above does not function, click here.
Monday, November 8, 2021
ABANDONING RED HOT PAWN FORUMS
Ma ei osale enam kirimale platvormi Red Hot Pawn foorumites paljude osalejate kommentaaride väga madala kvaliteedi tõttu.
***
I do not participate in the Forums of Red Hot Pawn anymore due to the very low quality of the comments of many participants.
Tuesday, November 2, 2021
BLACK TO MOVE
This is the position from my game on RedHotPawn (Game
Id 14590391).
Black starts and wins:
Black starts and wins:
FEN
r4rk1/ppq1bppp/2p1pnb1/8/3PN3/1BP1QP2/PP2N1PP/3R1RK1 b - - 0 16
Check your solution on Apronus:
You can also use the link to the Apronus puzzle:
Saturday, October 30, 2021
RED HOT PAWN: 20 VÕITU 20-st PARTIIST
Katsetan kirimale keskkonda Red Hot Pawn.
Reitingu saamiseks ja kinnitamiseks tuleb lõpetada 20 partiid. Need, kellel veel kinnitatud reitingut ei ole, ei saa esitada reitingu piirangutega väljakutseid. Need, kellel on juba hea reiting, seavad aga piiranguid nii, et madala reitinguga mängijatega mitte mängida. Selle tagajärjel tuleb esimesed 20 partiid mängida madala reitinguga mängijate vastu.
Tundub aga nii, et kinnitatud reitingu saamise hetkeks ei saagi see reiting olla 1800 või kõrgem. Nimelt märkasin, et enda reitingust märgatavalt madalama reitinguga vastasega mängides minu reiting langes isegi siis, kui ma võitsin.
Juuresolevalt ekraanitõmmiselt on näha, et kuigi võitsin 20 partiid järjest, minu alguses kiiresti kasvanud reiting edaspidi langes. Kahjuks nii mõnedki vastased hakkasid eriti aeglaselt mängima pärast seda, kui nad olid juba lootusetusse kaotusseisu sattunud.
Platvormi Red Hot Pawn reeglid meeldivad mulle sellepoolest, et need on üsna täpsed. Kirimale partiide kohta on selgesti öeldud, et:
- Partiide andmebaase ja maleõpikuid tohib kasutada.
- Malemasinaid (Chess Engines) ei tohi kasutada.
- Lõppmängude andmebaase (Endgames Tablebases) ei tohi kasutada.
Loomulikult tõstatub aga küsimus, kuidas nad lubamatute meetodite kasutamist kindlaks teevad. Kuna kõrgeima reitinguga mängijal sellel platvormil on reiting alla 2500, siis ilmselt seal mängijad sohki ei tee või siis võetakse sohitegijad vahele.
Aga kuidas saab seda kindlaks teha, kui kirimale partiis on neid reegleid rikutud? Näiteks mina võitsin nüüd madalama järgu maletajatele sisuliselt simultaani andes 20 partiid järjest. Kas nüüd järgneb süüdistus nagu juhtus Chesscom-is, et ma olen sohki teinud?
Ja kuidas saaksid nad kindlaks teha, et lõppmängude andmebaase on kasutatud? Mõned maleprogrammid võimaldavad neid andmebaase osaliselt omaenda arvutisse laadida. Kuidas saaks seda kindlaks teha, et mängija avas oma arvutis sellise andmebaasi?
Seejuures põhjendus, et miks ei tohi lõppmängude andmebaase kasutada, oli väga naiivne. Nimelt teatati, et tohib kasutada juba kirja pandud või juba salvestatud materjale, ent mitte arvutamist vajavaid asju. — Nad vist ei teagi seda, et lõppmängude andmebaasid juba ON välja arvutatud. Näiteks Lomonossovi andmebaasid koosnevad juba välja arvutatud lõppmängudest, mille suuri faile hoitakse Moskva ülikooli ühes serveris. Arvuti töö nende andmebaaside kasutamisel seisneb mitte maleseisu variantide arvutamises, vaid andmebaasi sirvimises, et juba välja arvutatud seisu sealt üles leida.
Friday, October 29, 2021
POLIITIKAD, MIS AITAKSID VARJATA VAKTSIINI EBATÕHUSUST
Vaktsiinipasside poliitikal ja samuti Eesti valitsuse tasandil välja käidud ideel jätta mittevaktsineeritud isikud arstiabist sisuliselt ilma, on üks suur puudus. Nimelt on selliseid poliitikaid ellu viidud või propageeritud eeldusel, et kasutatav vaktsiin on väga tõhus; tõenäosusteoreetiline analüüs näitab aga, et neid samu poliitikaid saaks kasutada katsena varjata vaktsiini tegelikku ebatõhusust, sest need poliitikad teevad statistika ebaülevaatlikuks ja läbipaistmatuks.
Tegin sellise postituse ka kirimale keskkonna RedHotPawn foorumis Debates.
Seal aga teatasid seal alaliselt kohal viibivad poliitinstruktoritest valvekoerad kommentaariumis kohe, et ma levitan valeinfot; et sellised postitused tuleb nende ohtlikkuse tõttu ära keelata; et ma olen täiesti ebakompetentne; et ma eitan teaduslikku konsensust, et ma olen paremäärmuslane, kes püüab seda varjata; ja et ma olen vaktsiinivastane. Ei mingit debatti ega arutelu.
Kõik võtmeterminid olid neis kommentaarides defineerimata jäetud, ükski selline kommentaar ei ütelnud ühtki sisulist sõna minu essee kohta. Näiteks süüdistus, et ma levitan valeinfot — süüdistaja ei täpsustanud, millised väited nimelt on valed...
Palun selgitage mulle, miks maletajad levitavad müüti, et maletamine on nende mõistust arendanud. Maleportaalide foorumites on postituste ja kommentaaride stiil ja tase väga madalad.
Muide, praeguseks on selgunud, et RedHotPawn ei võimalda foorumis ebamugavate kommentaatorite sellist blokeerimist, et postituse autor lihtsalt ei näeks enam tobeda kasutaja kommentaare. Püüdsin süstemaatilisi spämmijaid ja trollijaid seal blokeerida, ent nad kommenteerivad minu postitusi ja kommentaare ikka edasi oma süstemaatiliselt laimavas stiilis. Mind on seal nüüd juba korduvalt ilma igasuguse aluseta rassistiks sõimatud. Selgus, et kasutaja blokeerimine sellel platvormil viib ainult sellele efektile, et temaga ei saa enam malet mängida ega privaatseid sõnumeid vahetada. Foorumis sõimata saab ta aga edasi ja sõimatav peab seda edasi nägema.
Samuti selgus, et maleplatvormi Hed Rot Pawn foorumis saab ebasobivast postitusest või kommentaarist moderaatoritele teatada ainult see, kes on platvormi tasuline liige. Kas te saate aru, mida see tähendab? — Sellel maleplatvormil peab selle eest raha maksma, et sind seal rassistiks ei sõimataks!
Igatahes on mul nende platvormide jututubade põhjal kujunenud mulje, et vaata väga hoolikalt ette, kellega sa malet hakkad mängima ja veelgi enam: püüa maletajatega võimalikult vähe vestelda...
***
Postitus kirimale keskkonna RedHotPawn foorumis Debate:
Vestluse hetkeseis 27. oktoobril 2021 arhiveeritult:
Wednesday, October 20, 2021
Saturday, September 4, 2021
CHESS[PUNKT]COM PANI MINU KONTO KINNI
Mulle teatati, et ma olevat rikkunud nende "ausa mängu" (fair play) reegleid.
Olen seal mänginud 4 partiid kiirmalet prooviks ajaga 30 minutit partiile ja 48 partiid kirimalet (daily) harjutamaks ja tundma õppimaks avanguvariante. Kolm partiid olid veel pooleli, kusjuures kuna mul pole enam vaba aega, siis olin otsustanud, et ma uusi kirimale partiisid enam ei alusta. Minu eesmärgiks oli mängida kirimales 50 partiid või kuni 1. septembrini.
Viimasel ajal olen saanud neilt sageli teateid, et üks või teine minu vastane on rikkunud ausa mängu reegleid ja et mulle antakse seetõttu reitingut juurde. Mina ise märkasin ainult ühes esimestest partiidest, et vastane, kelle reiting ei olnud kõrge, mängis kas varem ettevalmistatud avanguvarianti või kasutas arvutit, st malemasinat (chess engine). Kuna ma olen kiirpartiisid mänginud ainult 4 partiid, siis pani see mind tõsiselt imestama, sest kirimales on tempo aeglane ja kui mängijal on aega ning ta asja tõsiselt võtab, siis on käikude täpsus niigi suur. Lisaks sellele on Chesscom ise oma reeglites teatanud, et kontrollitakse eelkõige neid, kes on jõudnud kõrgele tasemele. Kirimales, aga ka üle-laua males pole reiting kuni 2200 aga mingi kõrge tase. Need, kes arvutiga kirimalet mängivad tavamaletajate vastu, viskavad oma koefitsiendi ikkagi sinna 3000 lähedusse juba.
Ma saavutasin seal reitingu üle 2200, mis vastab umbes meistrikandidaadile. Meistrikandidaat üle-laua males ma kunagi olingi.
Taktikaülesannetes saavutasin reitingu 2700 ja oleksin seda ehk veel tõstnud, kui oleks keskendumiseks aega jäänud. Erinevates internetimale keskkondades on mul taktikaülesanded alati olnud üle 2400.
Chesscom "ausa mängu" reeglid ütlevad, et ei tohi kasutada kõrvalist abi, kõrvalisi materjale.
Kirimales see ju ei kehti ega ole kunagi kehtinud. Kirimales on alati tohtinud kasutada näiteks avanguteooria õpikuid, interneti ajastul ka andmebaase.
Lichessis loobusin ma reitinguga kirimale mängimisest sel põhjusel, et nad ei suutnud oma reeglites täpsustada, kas correspondence chess puhul rakenduvad samad reeglid mis kiirmale puhul. Nende sõnastused erinevates kohtades olid hämarad ja vastuolulised.
Mina olen kirimales kasutanud avanguteooria õpikuid ja andmebaase. Selles aeglase mängu mõte minu jaoks ju ongi, et avanguteooriat õppida.
Ühes viimastest partiidest, mis nüüd küll pooleli jäi, sattus minu vastane avanguvariandi otsa, mida ma olin varem ICCF kirimaleturniiri ajal ette valmistanud. Otsustasin seda nüüd praktikas kontrollida, aga vastane tegi avangus seejärel põhimõttelise vea.
Umbes 50-st partiist umbes neljandikus on minu vastased kaotanud ajaga või teinud jämeda taktikalise vea. Ühes partiis, mis nüüd just lõpetamata jäi, kaotas mu vastane lihtsa taktikaga viguri, seis oli veel terav, ent ta ei teinud katsetki taktikalist varianti lõpuni mängida ja pani selle viguri mulle äsja lihtsalt puhtalt ette.
Chesscom pakub mulle võimalust avada teine konto, ent kindlasti ma ei tee seda.
Konto avamisel märkasin ärilise fair play reeglite rikkumist Chesscom poolt. Kirjutasin sellest ka siin oma maleblogis. Nimelt soovitati alul prooviaeg võtta, alles prooviaja võtmise käigus selgus, et küsitakse krediitkaardi andmeid. Seejuures teatati, et neid andmeid ei kasutata, kui ma prooviaja lõppedes ei tee otsust see teenus osta. Ent prooviaja lõppedes tegelikult kasutas Chesscom krediitkaardi andmeid automaatselt, võttes minu krediitkaardilt raha. Tehniliselt võttes on klienti petetud. Ma pole teinud otsust seda teenust osta ja tegelikult on nende süsteem selline, et tuleb hoopis teha otsus seda teenust MITTE osta: tuleb aktiivselt tegutseda, et sellest teenusest lahti saada ja oma raha tagasi saada.
Märkasin ka Chesscomis mitmeid tehnilisi vigu, mida ma Lichessis ei märganud. Näiteks viiki saab pakkuda ka siis, kui käik on veel tegemata. Teated, et vastane on viiki pakkunud, ilmusid mitu korda mobiiltelefoni teadetes, ent arvutiekraanil neid näha ei olnud ja polnud tehniliselt võimalik viiki vastu võtta või tagasi lükata. Lõpuks läks üks partii viiki nii, et Chesscom teatas, et ma olevat vastase viigiettepaneku umbes neljandal käigul, avangu alguses vastu võtnud. Tegelikult ma ei näinud mitte mingisugust viigiettepanekut, mida vastu võtta, mis päriselt juhtus oli see, et Chesscom alul teatas, et ma pean oma käigu uuesti sooritama, seejärel aga ootamatult teatas, et ma olen mingisuguse viigiettepaneku vastu võtnud.
Märkasin veel ka seda, et Chesscom reeglite järgi ei tohi avaldada poliitilisi postitusi. Samas avaldas Chesscom ise ühe läbinisti poliitilise propagandaartikli seoses sellega, et Kuubal arreteeriti üks Hispaania kodanikust malesuurmeister, kes osales meeleavaldusel. Artiklis oli lisatud kellegi Kasparovi propagandistlik tekst Kuuba diktatuuri kohta. Artikli kommentaariumis tegutsesid mingisugused arvatavasti kinnimakstud tasulised poliitkommentaatorid, kes kordasid kümneid kordi nagu papagoid, et Kuuba kommunistlik režiim on inimvaenulik. Võimalik, et need tegelased ei oska malekäikegi.
Seal kommenteerisin umbes, et Chesscom on rikkunud omaenda reegleid ja avaldanud ideoloogilis-poliitilise artikli, samuti, et sellistele artiklitele tüüpiliselt pole artiklis esitatud piisavalt taustainfot (näiteks oli seal ütlemata jäetud, et tegemist oli ebaseadusliku demonstratsiooniga, meeleavaldusega, mis oli võimudega kooskõlastamata).
Ameerika kompaniide suhtes on mul üldse igasugune usaldus ära kadunud. Näiteks Youtube pani vahepeal kinni minu konto väitega, et ma olevat avaldanud pornograafilise video. Tegemist oli metsas filmitud loodusvideoga. Sellel olid ainult maastikud. Hiljem Youtube küll vabandas, ent ma pole pärast seda enam kordagi midagi Youtube'i üles laadinud.
Mul on taktikas reiting niikuinii 2500—2700, kui olen välja puhanud, terve ja mul aega on. See on nii alati olnud ja ma ei näe, et see oleks malereeglite rikkumine.
Küll aga kahtlustan ma, et Chesscom ei ole poliitiliselt neutraalne ja kasutab oma suvalisi kriteeriumeid suunatult.
Suunatud manipuleerimise kahtlus tekkis mul ka seoses sellega, et Chesscom, kellel oli võimalik anda mulle vastaseid tuhandete mängijate seast, andis mulle järjest ühte ja sama mängijat. Kui olin seda maletajat juba neli korda võitnud ja umbes neli korda partii tühistanud, et mitte juba jälle sellesama vastasega mängida, siis blokeerisin selle mängija ära, et Chesscom ei saaks teda mulle juba jälle vastaseks panna. Tõenäosusteooria järgi on selline fluktuatsioon küll võimalik, ent väga vähetõenäoline. Samas suurendab sääraste ebaregulaarsuste ilmnemine tõenäosust, et keegi manipuleerib süsteemiga tahtlikult mingitel teadmata eesmärkidel. Selleks, et niisuguseid lahendamatuid küsimusi vältida, blokeerisin tehniliselt võimaluse sama mängijaga juba jälle ja uuesti mängida.
Bobby Fischer ei põgenenud USA-st ilmaasjata. Selleks olid mõjuvad põhjused.
Nüüd oleks huvitav teada, kas Chesscom võtab jaanuaris 2022 minu krediitkaardilt raha, kuigi ma nende teenust ei kasuta...
Platvormi Chesscom soovitas mulle üks Eesti keskmise tugevusega maletaja, kes kirjutas mulle, et CIA kaitseb läänelikke väärtusi jms. Üle-laua males on ta mulle kaotanud 19 partiid 20-st, seejuures kasutades maletamise ettekäänet selleks, et hoopis teiste asjadega tegeleda.
Asja positiivne külg on see, et umbes 50 partii käigus õnnestus mul ikkagi midagi teada saada ühest avangust, mida ma õppida tahtsin.
Veel mõningaid märkusi
Mul oli kavas kirjutada veel üks põhjalik ja võimalikult neutraalne ülevaateartikkel maleplatvormide Chesscom ja Lichess võrdluseks. Nüüd ma loomulikult loobun sellest. Lühidalt, tasuta teenuse Lichess üheks tugevaks küljeks on nende tehniline võimalus nimega Study, mis muuhulgas võimaldab üle interneti kollektiivselt malelaual midagi teha, seal on ka helivestluse võimalus. Chesscom üheks tugevaks küljeks on nende poolt pakutav maleblogi, kuhu saab lisada fotosid ja videosid. Sellel on siiski mitmesuguseid puudusi, näiteks malepartii käikude muutmiseks tuleb käike muuta oma arvutis ja seejärel kogu partii uuesti üles laadida. Samuti on Chesscom teinud piiranguid selle blogi nähtavusele, iga asja eest küsitakse seal raha.
Chesscom on kirimale partiide (daily) puhul teinud tehniliselt võimalikuks partii jagamise partii ajal ja koguni partiiseisule vastava avanguteooria vaatamise partii ajal. Need nupud või klahvid on väga nähtaval ja mõnikord isegi on juhtunud, et olen kogemata valele klahvile vajutades sattunud oma partii juurest mingi avanguvariantide puu juurde.
Selle kohta tuleb ütelda esiteks seda, et ametlikus kirimales (ICCF) on reeglina keelatud oma partii kellelegi näitamine partii ajal. Teistel maleplatvormidel nagu Lichess või Chesscom on aga ka kirimalepartiid juba mängimise ajal avalikud.
Teiseks, kuna Chesscom teatab nüüd, et partii ajal ei tohi kõrvalisi materjale kasutada, siis on see eriti kummaline, et nad on kirimale partii juurde pannud hästi nähtavale kohale nupu, millele vajutades saab vaadata laual olevale seisule vastavat avanguteooriat. Ma koguni ütleksin, et see on Chesscom poolne perverssus. See on umbes nagu oleksid nad malelaua kõrvale pannud suure punase nupu, mille all on väike silt tekstiga "Sellele nupule ei tohi vajutada." Mina seda pakutavat keelatud teenust aga kasutanud ei ole sel põhjusel, et Chesscomi avanguteooria on väga algeline võrreldes mõne teise keskkonna omaga.
Tundub nii, et neil on nii vähe mõistust, et oleks mõttetu neile mingi kiri mingi ettepanekuga saata. Nad lihtsalt ei saaks sellest aru, sest nad on mingi arvuti-ideoloogia küüsi langenud tehnokraadid. Chesscomil on küll "maleohvitser" ja "äriohvitser" eraldi. Maleäri ohvitser ongi vast süüdi kõige suuremates jaburustes, sest firma omaniku põhieesmärgiks on klientidelt kuidagimoodi raha kätte saada.
Kuidas selline hiigelkompanii nagu Chesscom üldse tekkis? Tegelikult tegid erinevate maade malehuvilised programmeerijad väga häid malekeskkondi internetimale mängimiseks, maleartiklite avaldamiseks, jne. Osa neist on loodud Euroopas, mitte USA-s. Siis aga juhtus nii nagu juhtuma pidi, et väga suurte rahadega Ameerika kompanii ostis need maleplatvormid kalli rahaga üles ja liitis need üheks hiiglaslikuks platvormiks, millel on üle maailma väga palju kasutajaid. Ja loomulikult järgnes sama asi, mis juhtus platvormidega Twitter, Google jt: kusagile sinna sokutati ka Ameerika poliitinstruktorid ja tsensorid.
Ma asusin äsja katsetama üht kirimale serverit nimega FICGS. Seal saab mängida kiiremas tempos kui ICCF-s, mille üliaeglane ajakontroll (5 päeva käigule) on tänapäeva tingimustes absurdne. Seal küsiti registreerumisel, kas ma kasutan malemasinat, panin igaks juhuks "JAH". Sest kui panna "EI" siis pärast tekib küsimus, kuidas nad seda kirimales küll kontrollivad, kas kasutati või mitte ja kuidas oleks neil tehniliselt võimalik usaldusväärselt seda tuvastada nii, et nad valesüüdistusi ei esita. Minu matemaatika ja tõenäosusteooria alased teadmised ütlevad, et seda ei ole võimalik teha. Niisiis panin seal kirja, et kasutan partii ajal malemasinat (chess engine). Tegelikkuses ma ilmselt kasutan malemasinat ehk vaid avanguteooria variantide väljatöötamiseks ja hiljem ehk oma kombinatsioonide kontrollimiseks. Vastasel korral see kirimale lihtsalt ei arenda mängija enda mõistust. ICCF kõrgem tase on aga kindlasti mõttetus, sest sisuliselt mängivad seal superkompuutrid omavahel ja inimese rolliks on vaid neid arvuteid juhtida. See tähendab, et võistlusmalena on kirimale niikuinii surnud ja mõttetu, sest kasutatakse malemasinaid, mängida on mõtet ainult avanguteooria treenimiseks vms. Panna aga "EI KASUTA ARVUTIT" viiks mõttetusele seepärast, et vastavalt mänguteoreetilisele Vangidilemmale on ennustatav, et osa vastaseid ikka kasutab arvutit. Ja sel juhul on tegemist samasuguse absurdiga nagu tänapäeva tippspordis, kus kõikide maade tippsortlased tegelikult kasutavad dopingut, seda avalikult eitades, dopinguga vahele võetakse kedagi aga poliitilistel motiividel.
Edaspidi on mul kavas kirjutada selge mõttega sellest absurdist, mis toimub kirimales seoses malemasinate kasutamisega ja ICCF võimetusega oma reegleid tegelikkusele vastavusse seada. Samuti kavatsen märku anda, millised on minu kogemused serveriga FICGS, milles saab valida variandi "ma ei kasuta malemasinat" ja variandi "ma kasutan malemasinat".
Friday, July 23, 2021
MA SOOVITAN PIGEM KESKKONDA LICHESS KUI CHESS.COM
Nii saab Lichessis teha Study ja teha see nähtavaks kas kõigile või siis valitud grupile, võimaldada selles kirjutada ja käike teha kas kõigil või siis valitud grupil. Tegemist on üle interneti jagatud malelauaga, mida treenerid saavad oma õppegrupis kasutada, lubades siis õpilastel samuti käike teha või siis mitte. Selles on ka helivestlus, mille toimimist ja kvaliteeti ma pole kontrollinud.
Loomulikult on igal masinal ja tehnilisel seadmel ka omad eelised. Nii võimaldab Chess tekitada oma blogi, mille postitustesse saab ka fotosid ja anigiffe lisada. Võimalik, et Chess maleloengud on paremad kui Lichessis seetõttu, et seal makstakse autoritele autoritasu. Ma ei tea seda, võib-olla ei maksa nad autoritele midagi. See, et keskkonnas Chess on rohkem mängijaid kui keskkonnas Lichess pole eriline mure, sest ka Lichessis on mängijaid piisavalt. Näiteks käesoleval hetkel mängib seal korraga 70 000 maletajat.
Chess üheks eeliseks näib olevat võimalus tekitada selles oma maleblogi. Viimase postitustesse saab panna fotosid ja videosid ning ka partiisid notatsiooniga.
Paraku on selle Chess blogiga tehnilised probleemid.
Esiteks selgub, et malepartii kommentaare ja variante selles keskkonnas muuta ei saa. Kui avastatakse mingi asi, mida tuleks täpsustada või lisada, siis ainus võimalus midagi muuta on oma arvutis PGN faili muuta ja siis üles laadida see uus partiifail vana asemele.
Teiseks selgub, et nõutakse, et artikli päises peab olema foto (kuigi süsteem tehniliselt laseb üles laadida ka videosid sellesse kohta, mis on ebaloogiline) ja see foto peab olema õiges formaadis. Aga fotode kärpimiseks selles blogis võimalust ei ole ja jällegi tuleb fotot töödelda omaenda arvutis ja alles siis see uuesti üles laadida.
Chess lubab blogile panna oma nime ja annab sellele blogile oma internetiaadressi. Paraku on nende serveritel mingi probleem, näiteks minu blogi
kohta näitab internet praegu, et seda pole veel olemas. Kui sisestada brauserisse blogi aadress, siis teatatakse, et seda pole olemas. Võimalik, et nende serverid peavad nädal aega kohanema, ma ei tea seda. Praegu saan jagada ainult blogi postitusi ühekaupa.
Siis reklaamitakse seal, et blogi saab teha nähtavaks ka tipp-blogide nimekirjas. Selgub, et seal esitatakse hämaraid tingimusi. Öeldakse, et blogi ei tohi kogu aeg ainult rassistlikku juttu rääkida. See aga on tarvilik tingimus igas läänemaises blogis ega ütle seda, milline see blogi peab siis olema, et nimekirjas nähtavaks saada.
Veel lisatakse, et postitused peavad olema "positiivsed". Siin on tegemist mingi demagoogiaga. Sest samas rõhutatakse, et blogi postitused peavad olema tehtud Chess programmidega. Mida see nõue täpsemalt tähendab, seda pole öeldud. Mõnda asja aga ei saa hästi teha Chess enda programmiga. Näiteks noolte näitamist malelaual. Niisiis võib positiivsuse nõue tähendada hoopis seda, et firmale Chess ei tohi teha kriitikat ja ei tohi kasutada tema konkurentide programme või vabavara. Nõutakse ka, et päise fotod peavad olema õiges formaadis, aga neil endal puudub vastav fotokärpija.
Kui minu blogi lõpuks internetis nähtavaks ei muutu, siis ma loomulikult mingil hetkel enam ei maksa Chessile raha.
Nüüd valereklaamist ja ärimoraali rikkumisest Chess poolt.
Chess teatab, väga tihti ja pealetükkivalt, et proovige, katsetage Chess mõnda tasulist versiooni nädal aega tasuta.
Lõpuks proovisin.
Selgub, et Chess küsib tasuta proovimise eest krediitkaardi andmeid. See äratab kahtlusi, sest kõik niimoodi ei tee. Paljud programmid lubavad tasuta katsetamist ilma krediitkaardi andmeid küsimata.
Chess teatab, et nad ei kasuta neid krediitkaardi andmeid, kui pole tehtud otsust tasulisele versioonile üle minna. Aga siin on mängus kaks ärilist pettust.
Esiteks, Chess laseb maksta terve aasta eest, aasta lõpuni, isegi kui on ühinetud poole aasta pealt. Järelikult need 7 päeva tasuta proovimist maksab klient tegelikult kinni, kui ta tasulisele versioonile üle läheb!
Teiseks, tavaliselt sellistel juhtudel tuleb katseaja lõppedes teade, et kui soovid täisversiooni kasutamist jätkata, siis pead nüüd maksma, muidu see lakkab toimimast. Ent mitte keskkonnas Chess. Chess teatab katseaja lõppedes ootamatult, et sa oled nüüd selle asja terveks aastaks juba välja ostnud! Raha on krediitkaardi pealt juba broneeritud (odavaim pakett umbes 30 eurot aastas), kuigi kliendil pole lastud valida, kas ta siis tahab või ei taha seda teenust osta.
Kliendile on küll jäetud tehniline võimalus see leping katkestada. (Kui sellist võimalust ei oleks, siis saaks küll kindlasti Chessi kohtus võita!) Ent seda lepingu katkestamise võimalust tuleb kaua otsida kusagilt nurga tagant.
Seejuures ei vaevu Chess kliendile teatama, mis saab kliendi blogist, kui ta ühel aastal otsustab raha enam mitte maksta. Kas see blogi likvideeritakse, kuna uut aastamakset pole tehtud (näiteks, kui internetilehekülje eest pole mõnda aega makstud, siis tavaliselt see ajutiselt suretatakse välja, kuni klient lõpuks maksab); või jäävad postitused alles, ent ei saa lisada uusi postitusi, kuni raha pole uuesti makstud?
Samad küsimused muude Chess tasuliste omadustega. Kas salvestatud partiianalüüsid lähevad kaotsi, kui ühel päeval enam mitte maksta; või ei saa enam lihtsalt uusi analüüse salvestada?
Seega Chess müüb klientidele põrsast kotis ja seejuures nii, et annab põrsa sulle ajutiselt prooviks ja seejärel ilma sinu nõusolekuta teatab, et sa juba ostsid selle ja nad juba ise võtsid sinu pangaarvelt selle eest raha.
Seetõttu ma kommertsiaalset maleplatvormi Chess ei soovitagi.
Ja kui ma oma Chess blogis sellest kirjutaksin, siis tõenäoliselt tõlgendaksid nad seda "mittepositiiivse" postitusena ja ma ei saaks oma blogi sealses loetelus nähtavaks teha.
Kokkuvõttes ma ei ole sellele Eesti maletajale, kes mulle peale käis, et ma keskkonda Chess katsetaksin, just eriti tänulik.
Ma lisan siia lõppu oma maleblogi aadressi. Hetkel teatas mu brauser ikka veel, et seda blogi pole olemas. Makstud selle eest on ja üksikuid blogipostitusi internet näitab.
Wednesday, April 14, 2021
MIDA ME EI TEA PAUL KERESEST 1938–1948?
Jüri Eintalu, 2017–2021
Soovin
käsitleda peamiselt kahte küsimust:
- Kas nõukogude võimud sundisid Kerest 1948. aasta male maailmameistri turniiri ajal Botvinnikule partiisid kaotama?
- Kas Eesti autorite praegused käsitlused Keresest on poliitiliselt neutraalsed?
Minu vastus esimesele küsimusele on, et me ei tea seda.
Minu vastus teisele küsimusele on eitav — minu meelest on malegeenius Keres taaskord rakendatud poliitideoloogia vankri ette. Seekord ei ole seda aga teinud mitte nõukogude võim, vaid mõned eestlased ise.
Kindlalt võime öelda vaid seda, et nõukogude võimu poolsest eelnevast ahistamisest võis Keres olla juba liialt muserdatud, et suuta tulla maailmameistriks 1948. aastal.
 |
Päts ja Keres 1938 (Wikimedia Commons) |
Eellugu
1938. aastal võitis Keres AVRO turniiri, saades õiguse tiitlimatšiks maailmameister Alehhiniga. Paraku jõudis nooreks geeniuseks peetud Keres alles 1948. aasta maailmameistri turniirile, sedagi üsna räsitult ja enda jaoks ebasoodsas olukorras.
Diktaator Päts küll poseeris võiduka Keresega ühel fotol, ent ei leidnud Kerese jaoks 10 000 dollarit, mis olid vajalikud matšiks Alehhiniga.
Peatselt, 1939 septembris aga algas teine maailmasõda.
1940 suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Vaid mõned kuud hiljem osales Keres Nõukogude Liidu male esivõistlustel, kus pidi otsustatama, kes nõukogude maletajaist pääseb mängima maailmameistri matši Alehhiniga. Keresel ei läinud see turniir hästi, veelgi nigelamalt läks Kerese põhikonkurent Botvinnikul.
Võimalik, et võimude soosiku Botvinniku susserdamise tõttu toimus 1941 kevadel aga uus ja erakorraline turniir — Nõukogude Liidu “absoluutsed meistrivõistlused” — mille võitis Botvinnik, sellal kui Keres tuli teisele kohale.
Nii oligi Keres Botvinnikule justnagu maha mänginud oma õiguse matšiks maailmameister Alehhiniga. Kas Keresel oleks olnud võimalik keelduda osalemast neil okupeeriva maa turniiridel?
1941–44 oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt. Nüüd osales Keres Saksamaa poolt korraldatud maleturniiridel, ent vältis mängimast tiitlimatši Saksamaal viibiva Alehhiniga. Sõja ajal olekski see olnud kas võimatu või mõttetu.
Erinevalt maailmameister Alehhinist, kelle nime all ilmusid juudivastased artiklid, õnnestus Keresel hoida madalamat poliitilist profiili. Ometi pidas nõukogude võim hiljem neid Kerese Saksamaa-aastaid tõsiseks patuks.
Kuna Leningradi blokaadis hukkus palju inimesi ja linn osaliselt hävis, on see ehk ka inimlikult mõistetav, et Keresele pandi pahaks malesimultaani andmist Saksa ohvitseridele. Saksa lennukid pommitasid ju Leningradi, mille pimedais keldreis mängiti malet.
1944 on erakordselt hämar.
Mõistatuseks on juba Kerese seiklused alates 1943 Madridi maleturniirist kuni Eesti taasokupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1944. Jah, just selle sama Madridi turniiri kaudu, millel ta tegelikult ei osalenud, põgenes maailmameister Alehhin sõda kaotavalt Saksamaalt, et mõned aastad hiljem juutide poolt tagakiusatuna ja kõigi poolt hüljatuna Portugalis surra.
1944 suvel, kui Eestis käisid lahingud ja inimesed põgenesid Rootsi, viibis Keres juba Rootsis, kust ta veidi enne Tallinna vallutamist naasis Eestisse oma perekonda päästma.
Oxfordi maleentsüklopeedias Oxford Companion to Chess, paragrahvis “Keres” (lk 197–198) deklareeritakse lakooniliselt, et sõja lõppedes naasis Keres kodumaale, ent mitte enne Nõukogude võimudega kokkuleppe sõlmimist. Keres olevat lubanud mitte segada Botvinniku väljakutset matšiks Alehhiniga ja vastutasuks lubatud talle “andestada” teise maailmasõja aegne Saksamaa turniiridel mängimine (lk 197).1 Seda väidet varasest kokkuleppest Kerese ja nõukogude võimu vahel ma teistest allikatest leidnud ei ole.
Kõivu näidendis Keskmängustrateegia vihjatakse võimalusele, et Keres võis olla Eesti Vabariigi spioon, keda peale Eesti taasokupeerimist 1944 püüti värvata nõukogude spiooniks.
Kas me üldse tahamegi teada?
Rikkalike materjalidega on tõendatud, et aastail 1944–46 oli Keresel nõukogude võimudega tõsiseid probleeme, tema liikumisvabadus oli piiratud, ta oli ülekuulatud ja ajupestud ning teda ei lastud esimesele sõjajärgsele suurele rahvusvahelisele maleturniirile Groningen 1946, mille võitis Botvinnik.
1946 suri Portugalis ootamatult ja salapärastel asjaoludel maailmameister Alehhin. Mõned usuvad tänini, et Alehhin mõrvati mõne riigi salateenistuse poolt. Maailmameistri matš Alehhin–Botvinnik jäi seega ära. See asendati 1948. aasta turniiriga.
Kui kõigele ülaltoodule lisada Kerese teadmus eesti rahva kannatustest stalinistliku režiimi all, peaks olema ilmne, et 1948 polnud ta tõenäoliselt ei maleliselt ega ka psühholoogiliselt küps, et okupeeritud maa kodanikuna mängida edukalt okupantide soosiku Botvinniku vastu, kes tollal oli siiski üks maailma tugevamaid maletajaid.
1 Originaalis (ingl k): “... he [Keres] played at Madrid and then made his way to Sweden. When the war in Europe ended he returned home, but not before making a deal with the Soviet authorities. In return for promising not to interfere with Botvinnik’s challenge to Alekhine, he would be ‘forgiven’ for playing in German tournaments.” Filoloogi abi oleks ehk vaja väljendi “not before” täpsel tõlkimisel. Nii inglise- kui ka eesti keeles on sellised kõnekeelsed fraasid loogiliselt ohtlikud segaduste tekitajad.
Kas Kerest sunniti Botvinnikule kaotama?
1948. aasta male maailmameistri võistluste matšturniiri esimene osa peeti lääne leeris Haagis ja teine osa nõukogude leeris Moskvas, mistõttu seda kutsutakse ka turniiriks “Haag–Moskva 1948”. Turniiril osalesid nii lääne (Euwe ja Reshevsky) kui ka nõukogude (Botvinnik, Keres ja Smõslov) maletajad.
Turniiri võitis Botvinnik, tulles esimeseks nõukogude male maailmameistriks.
Keres kaotas partiisid peamiselt oma põhikonkurent Botvinnikule (4 partiid 5–st). Alles siis, kui Botvinnik oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, lakkas Kerese kummaline kaotusteseeria ja ta võitis ühe partii Botvinniku vastu nende omavahelises viimases kohtumises, mis leidis aset viimases voorus.
Tähelepanuväärne on seejuures tõik, et viimases voorus oli Kerese võit Botvinniku vastu nõukogude leerile vajalik, garanteerimaks kolme esimese koha saavutamist Nõukogude Liidu poolt (Keres ja Reshevsky jäid jagama III–IV kohta). Käesolevate ridade kirjutaja arvates pole välistatud, et pärast Botvinniku turniirivõitu käsitleti nõukogude leeris seda individuaalvõistlejate turniiri juba võistkondliku turniirina.
Turniiritabelid näitavad ka seda, et Botvinnik saavutas turniiril edu peamiselt just tänu Kerese “kingitustele”.
Nii partiide tulemused kui ka malelaual sisuliselt toimunu (Keres mängis Botvinniku vastu absurdselt nõrgalt), aga ka lisainfo nõukogude võimude poolsest võimalikust survestamisest on tänini toitnud vandenõuteooriaid, et partiide tulemused olid ette kokku lepitud. Seda turniiri on koguni nimetatud spordiajaloo üheks kõige räpasemaks spordivõistluseks. Spekuleeritud on nii Kerese poolt nõukogude võimudele antud lubaduste üle kui ka Kerese võimalikust kaudsest või otsesest ähvardamisest enne turniiri või koguni turniiri ajal.
Ent 1995. aastal kirjutab Kerese biograaf Heuer artiklis “Paul Kerese rahutud aastad” (“The Troubled Years of Paul Keres”, New In Chess, lk 88):
“Nüüd, kui ma olen lõputult jälitanud müstilist minevikku, pole mul mingeid tõendeid, et see ajalooline võistlus oli pelgalt halb paroodia.”
Heuer rõhutab vajadust saavutada juurdepääs Lubjankale ehk Paul Kerese KGB-toimikutele (lk 88):
“Kindlasti võib see olla midagi vastikut ja häirivat, ent kõigest hoolimata tuleb Kerese toimikud teha kättesaadavaiks... Lõppude lõpuks, teadmine on parem kui jätkuv salastatus, mis toidab igat liiki oletusi.”
Kahjuks on artiklid nn “Kerese müsteeriumist” kirjutatud peamiselt maletajate poolt, kes pole pädevad teadustöö metoodikas.
Siiski leidub üks autor, kes on ühtaegu nii maletaja kui ka pädev ajalooteaduse metodoloogias — Taylor Kingston. Oma 1998. ja 2001. aastal ajakirjas The Chess Cafe ilmunud artikliteseerias Keresest käsitleb Kingston metodoloogilisi küsimusi eksplitsiitselt.
Kingston eristab kaudseid ja otseseid asitõendeid, nimetades viimaseid “suitsevaks püssiks”.
1998 nendib Kingston, et suitsevat püssi veel leitud ei ole. Otsesed asitõendid puuduvad. Ta kritiseerib kallutatud autoreid, kes kaudsete asitõendite najal teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Selleks, et õigustada ühte seletust ajaloolisele faktile, tuleb veenvalt välistada alternatiivsed seletused.
2001 eristab Kingston tõenäosuslikke standardeid ja kohtulikke standardeid. Nüüd peab ta väga tõenäoliseks, et Keresele tehti ära, et “kommud tegid seda”. Kingston ise usub seda. Ent rangema, kohtumõistmise standardite järgi ei saaks ikkagi Nõukogude Liitu süüdi mõista Kerese ähvardamises 1948. aastal. Ei saa süüdi mõista kuriteos, mille toimumise fakti ennast pole veel tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. (Põhimõttel: “Kuni laipa pole veel leitud, ei saa mõrvas süüdi mõista.”)
Väga tõenäoline on ju ka versioon, et Keresele “tehti ära” juba 1944–46.
Kaudseiks asitõendeiks, millest räägib Kingston, on näiteks Kerese mõistetamatult nõrk mäng Botvinniku vastu, andmed nõukogude võimude kavatsustest (mida ei pruugitud ellu viia) või motivatsioonist, samuti memuaarid stiilis “Kunagi Keres teelauas poetas mulle, et teda ähvardati. Hoidsin seda mitukümmend aastat saladuses, et talle mitte probleeme tekitada. Räägin sellest alles nüüd, aastaid pärast tema surma.” — Sääraseid “asitõendeid” võib propagandasõjas produtseerida lõputult. On raske kui mitte võimatu eristada, millised säärastest pajatustest vastavad tõele ja millised mitte.
Näiline läbimurre Kerese müsteeriumis toimus 1999, kui ühe maletaja blogis ilmusid mõned inglise keelde tõlgitud laused artiklist, mis hollandikeelsena avaldati juba 1991. Nüüd alles sai laiem avalikkus teada, et kõrges eas Botvinnik oli 1991 enne oma surma andnud intervjuu, milles ta tegi ühe paljastuse.
Nimelt tunnistab Botvinnik selle skandaalse intervjuu lõpus (lk 16) napisõnaliselt, et Haag–Moskva 1948. aasta turniiri teisel poolel Moskvas pakkus Stalin talle abi maailmameistriks tulemisel Kerese (ja Smõslovi) mängust elimineerimise teel. Botvinnik väidab, et ta solvus ja keeldus.
Botvinniku “ülestunnistus” pole siiski suitsev püss. Intervjuus ei ole midagi öeldud selle kohta, kas nõukogude organid siis püüdsid või ei püüdnud Paul Kerest mõjutada vms. Botvinniku sõnum pole ka eriti loogiline, sest turniiri esimese, Haagis toimunud osa lõpuks oli Botvinnik ennast Keresest juba oluliselt ette rebinud.
Problemaatiline on ka Botvinniku intervjuu kui asitõend. Mitte kusagil pole öeldud, kas intervjuu võeti linti. Tõenäoliselt küsitleti Botvinnikut vene keeles ja ta ka vastas vene keeles — ent venekeelset originaali me ei näe ja näiteks siinsesse teksti on Botvinniku intervjuu siis jõudnud tõlkeahelana vene–hollandi–inglise–eesti keel.
Tõsiseltvõetav suitsev püss on aga Kingstoni vihjamisi kurtmine 2001, et pärast tema 1998 esitatud teadusliku ranguse nõuet on tema motiive valesti mõistetud ja et teda on peetud nõukogude-meelseks, samuti, et tema artikleid on tahtlikult väärtõlgendatud (vt n Heroic Tales..., lk 281 ja 285).
See annab tunnistust propagandasõjast ning poliitilisest survest ajalooteadlastele.
Kerese rakendamine ideoloogiavankri ette
Paul Kerest ning tema kuulsust kasutasid teise maailmasõja ajal propagandas nii Saksamaa kui Nõukogude Liit.
Saksamaa poolt okupeeritud Eestis ilmus ajalehes Revaler Zeitung, 15. märtsil 1942, pealkirja all “Jälitatud malemeister” (“Der beschattete Schachmeister”) intervjuu Keresega, milles ta kirjeldas oma reise Moskvasse ning sealseid kummalisi olusid. Moskvas oli salateenistuse agent Keresel pidevalt sabas rippunud. Oma 1995 ilmunud ingliskeelses artiklis (lk 80) tsiteerib Heuer selle intervjuu lõike ning nendib, et hiljem tõlgendas nõukogude võim seda suhteliselt süütut intervjuud nõukogudevastase propagandana.
Tõsisemaks läks asi nõukogude teise okupatsiooni ajal. Nii kirjutas Keres 7. aprillil 1945 patukahetsuskirja Molotovile (vt n Heuer 1995, lk 83–84). Keres, kes väidetavalt ei osanud vene keelt, on selle palvekirja kirjutanud vene keeles, sujuva käekirjaga, vaid väheste vigadega ning see kiri on nõukoguliku poliitkorrektsuse meistriteos. — Sakslased okupeerisid Nõukogude Eesti ja rebisid mind rohkem kui kolmeks aastaks eemale nõukogude maletajate perest. Seltsimees Molotov, palun aidake mind!
Kui Keres oleks koos selle kirjaga sakslaste kätte sattunud, oleks tal ehk täbarasti läinud. Ent täpselt kuu aega hiljem Saksamaa kapituleerus.
Seejärel algas lõputuna näiv nõukogude propaganda periood. Veel 1966 ilmunud venekeelses raamatus 100 partiid, rääkides sõja-aastaist, raputas Kerese nimeline autor endale tuhka pähe ja kahetses pattu (lk 151): “Petlik saatus kiskus mind kauaks eemale nõukogude maletajatest,” ja “Ent asjaolud sundisid mind maletama.”
Aeg oli selline. Kui Valter Heuer oleks oma raamatu Meie Keres teise osa valmis kirjutanud ja avaldanud, oleks selle pealkiri ehk pidanud olema Nende Keres.
Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liit olid autoritaarsed totalitaristlikud suurriigid, mis politiseerisid sporti ja rakendasid selle propaganda teenistusse. Pärast väikese Eesti taasiseseisvumist oleks lootnud, et sellest impeeriumide tavast loobutakse. Aga võta näpust.
Paljude sovetiajal treenitud tänaste ideoloogide mõttemaailmas on sovetiaegsed terminid ja loosungid asendatud “kaasaegsematega”, jättes totalitaristlikule süsteemile omase mõttestruktuuri samaks. Ja nii on ka käsitlustes Paul Keresest märgata tendentsi tema juhtumit politiseerida, ent seekord mitte natsi-Saksa ega nõukogude propaganda huvides, vaid eestluse huvides — nii, nagu need ideoloogid ise seda mõistavad.
Kõige rohkem torkab püüdlikkusega silma Paavo Kivine, kelle kirjutistes Keresest näib peasihiks olevat selle näitamine, et just nõukogude võim ja kommunistid tõkestasid Kerese tee maailmameistri tiitlile.
Ent Kerese esimeseks takistuseks oli isevalitseja Konstantin, kes ei finantseerinud Kerese matši Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Molotov–Ribbentropi pakt, millele kirjutasid alla nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa. Selle pakti alusel okupeeris Nõukogude Liit Eesti, mille tagajärjel Keres mängis Moskvas maha oma õiguse maailmameistri matšiks Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Suur Sõda, mis vältas aastaid ja katkestas sportlaste plaanid — see sõda algas 1941 juunis, kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Ja alles viimaseks takistuseks oli Eesti teistkordne okupeerimine ja annekteerimine Nõukogude Liidu poolt.
Aga vaatame Paavo Kivine argumente lähemalt.
Aastal 2015 ilmus ajalooalases ajakirjas Tuna, mis peab end teaduslikuks väljaandeks, Kivine artikkel
“Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile”
(Hiljem, 11. juulil 2015, ilmus sama artikkel ka ajalehes Postimees.)
Kivine alustab küsimusest, kas “... Nõukogude võimuladvik lihtsalt ei lasknud Keresel kõrgeimat tiitlit püüda.” (lk 114) Seejärel viitab ta Heuerile, kes otsis “... paberite paberit, milles võim tunnistaks ühemõttelise selgusega: jah, me tegime seda. See paber jäi tal leidmata.” (lk 115) Ja nähtavasti siis Kivine pretendeeribki sellele, et tema on selle paberite paberi nüüd viimaks leidnud, sest kohe seejärel teatab ta avastatud õiendist 09.10.1946, milles Romanov, Aleksandrov ja Suslov paluvad Ždanovi, et Kerest lubataks maailmameistri turniirile. Sellest õiendist on Kivine tähelepanu äratanud fraas (lk 116):
“... Keres omab suuri šansse saavutada eeloleval turniiril teine-kolmas koht...”
Sellele ühele fraasile tuginedes teeb Kivine järelduse (samas):
“Üksnes naiivsuseni aus inimene võib pärast seda esitada küsimuse: miks ometi ei võinud Keresel olla šansse esikohaks? Ülejäänuil ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada.
Sellele dokumentaalsele tõestusele tuginedes...”
Pime patriotism on hullem kui vaenlase väed. Kivine tähelepanu äratanud lause õiendist on küll dokumentaalne ja see võib isegi midagi tõestada, ent see lause ei tõesta, et nõukogude võim keelas Keresel maailmameistriks tulla. See lause ei tõesta isegi seda, et nõukogude võimul oleks olnud säärane kavatsus. Sest alternatiivsed seletused sellele lausele ei ole elimineeritud. Näiteks on võimalik, et Kerest arvati olevat halvas sportlikus vormis. Taylor Kingstoni terminoloogias pole see lause mitte suitsev püss, vaid järjekordne kaudne asitõend, mis võib Kivine hüpoteesi küll veidi tõenäolisemaks muuta, ent ei aseta seda väljaspool mõistlikku kahtlust olevaks. See õiend ei ole ju Ždanovi allkirjaga dokument, et Kerest tohib maailmameistri võistlustele lubada vaid tingimusel, et ta nõustub Botvinnikut mitte segama.
Ja muide, Kivine arvutab siin tõenäosusi valesti. Antud õiendist ei järelduks, et Keresel pole šansse tulla esimeseks, vaid järelduks, et need šansid on väiksed.
Ühtlasi püstitas Kivine aga dogma, et “... ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada.” Mõtlemine ja analüüsimine keelatud!
2015 ilmub ka mahukas kogumik Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju, mille on koostanud Kivine. Muuhulgas leidub selles (lk 290–298) “sunniteoreetik” Larry Evansi 1996 ilmunud artikkel “Paul Kerese tragöödia”, milles suurmeister Evans püüab Botvinniku ja Kerese omavaheliste partiide (Haag–Moskva 1948) analüüsi najal muuta usutavaks väidet, et Keres kaotas Botvinnikule tahtlikult.
Evansi maleanalüüsid on aga pealiskaudsed ega sisalda uut võrreldes varemilmunuga. Ta ei võta piisavalt detailselt arvesse ka ajapuudust, psühholoogiat, turniiriseisu, tausta jms. Seejuures kohati tsiteerib ta Paul Kerest veidi ebatäpselt. Sisuliselt piirdub Evans vaid Kerese jämedate vigade loetlemisega ning nende üle imestamisega.
Oma 1998 ilmunud artiklis kritiseerib Kingston Evansit metodoloogilistel alustel, leides, et Evansi muud tõendid on nõrgad, aga rumalate käikude tegemisele on ka teisi usutavaid seletusi. Seejuures isegi ühe ja sama vastase vastu järjest mitme nõrga partii mängimisele on alternatiivseid mõistlikke seletusi.
Kogumikus Paul Keres... (lk 301–311) on küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001 “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid”, ent mitte tema ülalmainitud artikkel aastast 1998, mille kaks lehekülge (vt n Heroic Tales… , lk 268–269) kritiseerisid Evansi artikli pealiskaudsust. Enamgi veel — tõlkes “Taasavatud kohtuasi...” on Kingstoni 2001. aasta artikkel avaldatud mitte tervikuna, vaid osaliselt. Alajaotus Partiipõhised järeldused (lk 302), mis kritiseerib Evansit, on avaldatud. Siit leiame müstilise lause “Ent sellest hiljem,” millele artiklis järge ei tulegi. Sest tõlkest on lugejat sellest hoiatamata välja jäetud originaali alajaotused Väärates Evansi gambiite1 ja Larry Evansi tragöödia (vt n Heroic Tales… , lk 285–286). Nii on näiteks välja jäänud lause
“Evansi... gambiit on räpase poliitiku labane trikk, mitte vastustustundliku ajaloolase/ajakirjaniku tegu.”
Seetõttu võiks ehk ka kogumikku Paul Keres… pidada pealiskaudselt ja tendentslikult koostatuks, mis ei tähendaks kriitikat selles avaldatud artiklite suhtes.
Millised siis oleksid võimalikud alternatiivid?
Kõigepealt tuleb muidugi olla faktitäpne ja loogiline. Aga erinevaid vaatenurki geeniuse elukäigu kirjeldamiseks on palju ja pole minu asi neid kõiki siin kirjeldada.
Näiteks üheks võimaluseks oleks võrrelda Kerese ja Alehhini saatust. Kui Keres ei saanud maailmasõja tõttu maailmameistriks, siis maailmameister Alehhin kaotas maailmasõja tõttu oma elu. Pärast sõda tõrjuti ta Euwe eestvedamisel juutide poolt maleturniiridelt välja ja ta kaotas sedasi oma viimse sissetulekuallika, ta elas hotellis võlgu ning tal polnud isegi suitsuraha. Koguni maailmameistri tiitlit taheti talt ära võtta. Ja siis ta leiti ootamatult surnuna hämaratel asjaoludel. Seda kõike saame me teada Euwe raamatust 1948 turniiri kohta, mis hollandikeelsena ilmus juba 1948, aga mille ingliskeelne tõlge ilmus alles 2013 — selle raamatu eessõnas, mille on kirjutanud J. Hannak ja mis samuti ilmus 1948, leidub mõndagi šokeerivat. Me võiksime võrrelda Kerest, kes tõttas Eestisse otse pealetükkiva nõukogude võimu alla päästmaks oma peret; ja Alehhinit, kes tõttas otse Prantsusmaale Hitleri võimu alla päästmaks oma juuditarist naist.
Milline on geeniuse asend ühiskonnas?
Me võiksime kirjeldada Kerest kui geeniust, keda omad ei toetanud, kui ta vajas finantseeringut maailmameistri matšiks, keda kordamööda püüdsid poliitiliselt ära kasutada nii Saksa kui Nõukogude okupandid ja kelle pealt veel peale tema surmagi üritatakse lõigata poliitilist profiiti.
Minule isiklikult jättis sügava mulje 2014. aastal valminud film Etturi ohverdus, mis kirjeldab Fischeri elulugu ja tema tulekut male maailmameistriks 1972. aasta matšis Spasskiga. Kuigi see film keskendus Fischerile, oli selles selgesti välja mängitud, kuidas FBI jälitas ja ahistas Fischerit, ajades ta hulluks ning kuidas KGB jälitas ja ahistas Spasskit, ajades temagi hulluks. Mõlemad maletajad said aru, et külma sõja poliitilises keerises on nad omaenda riigi ohverdatavateks etturiteks muudetud.
Ühes Eesti ajalehes ilmus sellest filmist ka teistsugune käsitlus, ent see baseerus vigasele tõlkele inglise keelest.
Seda viimast väidet ei hakka ma dokumentaalselt tõestama.
1 Sõnamäng: ühe teise Evansi-nimelise maletaja järgi on oma nime saanud Evansi gambiit male avanguteoorias.
Järelsõna
Teksti ülal kirjutasin aastal 2017. Ma ise pidasin seda 11–leheküljelist esseed teadusartikliks. Hõlbustamaks lugemist, olin välja jätnud rohkem kui pooled kirjandusviited ja keerukad täpsustused. Alles olin jätnud ainult hädavajaliku. Niisiis tundus see mulle teadusartiklina, mis on kirjutatud võimalikult loetavalt. Ühtlasi puudutas see artikkel ka ajalooteaduse metodoloogiat. Argumenteerisin teadusliku ranguse ja objektiivsuse poolt ning ajalooteaduse politiseerimise vastu.
Saatsin selle artikli ajakirja Akadeemia rubriigi “Universalia” toimetajale kahes elektronkirjas — ühe tema Tartu Ülikooli aadressile ja teise väljaande Akadeemia aadressile. Mõlemas kirjas küsisin, kas selline artikkel või selline teema võiks ajakirja huvitada. Nendele kahele küsimusele pole ma tänini mingit vastust saanud.
Nüüd on möödunud juba neli aastat. Tänini pole ma oma kahele kirjale mitte mingisugust vastust saanud — peale “Universalia” toimetaja tollase teate, et ta on teksti “toimetusele” edastanud.
Tõstatub küsimus, mille poolest on väljaanne Akadeemia teadusväljaanne. Akadeemia on uhke selle üle, et mõned nende artiklid ilmuvad eelretsenseeritud teadusartiklitena. Ent ükski soliidne teadusajakiri ei jäta autorile vastamata, et tema käsikiri on kätte saadud, samuti, milline otsus selle käsikirja suhtes tehti, millises faasis on käsikirja menetlemine, jne.
Oma artiklist tegin ka populaarteaduslikuma versiooni, kahandades pikkust umbes kolmandikuni ja jättes välja kirjandusviited. Selle žurnalistlikuma essee lubas avaldada Sirp. Ent side katkes. Mulle lihtsalt ei vastatud enam midagi. Artikkel ei ilmunudki. Lõpuks avaldasin selle internetiväljaandes Nihilist, mis aga pärast sekeldusi lakkas eksisteerimast. Viimaks õnnestus mul oma populaarteaduslik lühiartikkel avaldada paberväljaandel ajalehes Eesti maleelu, mille tiraaž on siiski ainult 500: “Paul Keres propagandavankri ees” (2019).
Ent populaarteaduslik lühiartikkel ei asenda teadusartiklit, milles on detailsem argumentatsioon ja tsitaadid ning täpsed kirjandusviited.
Tõstatub küsimus, miks ennast kultuuriväljaanneteks nimetavad Sirp ka Akadeemia väldivad sellist teemat nagu tabu, miks nad selle kohta isegi midagi ütelnud ei ole? Arvestades Paul Kerese eluloole ja temast kirjutatud raamatutele kulutatud raha ja riigipeadegi tähelepanu ei oskaks arvatagi, et selline teema kultuuriväljaandeid ei huvitaks. Pigem tõstatub kahtlus, et need väljaanded osalevad ajalooteadusliku võltsingu kinnimätsimises. Väitsin ma ju, et kogumikust Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) on välja jäetud ainsa ajalooteaduse metodoloogias orienteeruva ja sellel teemal kirjutanud autori Taylor Kingstoni oluline artikkel aastast 1998. Samuti, et kogumikus on eestikeelse tõlkena küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001, viimasest on eestikeelses tõlkes aga lugejat sellest hoiatamata välja jäetud väga olulised lõigud, milles Kingston täiesti arusaadavalt ja põhjendatult kritiseerib mõnda kogumikus avaldatud artiklit.
See on ju lugeja petmine — sama asi, mida tehti sovetiajal. See on ka teadusliku meetodi vastane, sest kriitika ignoreerimine ei saa kuidagi olla teadusliku meetodi tunnuseks. Lõpuks, tõstatub ka küsimus autoriõiguste rikkumisest, kui Kingstoni või tema pärijate või autoriõiguste omaja loata on tõlkest välja jäetud ilmselt väga olulised paragrahvid.
Tõstatub küsimus, mille poolest on Sirp ja Akadeemia kultuuriväljaanded, kui nad sellise šarlatanismi varjamisele kaasa aitavad.
Samuti tõstatub küsimus, kas keegi saaks eales teadusliku rangusega tõestada, et nõukogude võim ei lubanud Keresel Botvinnikut võita — kui selle piisavalt rangeks tõestamiseks on vaja põhjalikku uurimistööd, mis nõuab aega ja finantseeringut, ent raha selleks ei anta, kuna öeldakse: “Aga see on ju juba tõestatud!” kuigi see ei ole veel piisava rangusega tõestatud.
Palju tähtsaid asju võib sedasi avastamata jääda.
Tallinnas, 04. aprillil 2021
PS Akadeemia peatoimetaja vabandas ja teatas, et Akadeemia toimetus kollektiivselt otsustas, et nad “ei saa seda avaldada,” hiljem aga unustasid oma otsusest teatada. Miks nad “ei saanud,” seda ei teatatud, mistõttu ei jää muud üle kui oma oletuste juurde jääda. See ei ole loomulikult dokumentaalne tõestus tsensuurist vms, küll aga suurepäraselt kinnitab sellist hüpoteesi.
Kirjandusviited
Botvinnik, Mikhail (1991) “Schaakmonument en harde communist: oud-wereldkampioen Botwinnik. 80 jaar” Vri Nederland, 24. august 1991, lk 14–16.
Eintalu, Jüri (2019) “Paul Keres propagandavankri ees” Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10. Artikli algne, redigeerimata variant:
Evans, Larry (1996) “The Tragedy of Paul Keres” Chess Life, oktoober 1996. (Tõlge: “Paul Kerese tragöödia” kogumikus Paul Keres… , lk 290–298.)
Haag–Moskva 1948 (Vikipeedia) — Esmaversioon on kirjutatud käesoleva artikli autori poolt 2015.
Hannak, J. (2013) “Habemus Papam (We have a Pope): The Lead-up to the Great Tournament” Euwe, Max, The Hague–Moscow 1948 (Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.), lk 9–18.
Heroic Tales: The Best of ChessCafe.com 1996–2001 (2002) Toim: Taylor Kingston. Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.
Heuer, Valter (1995) “The Troubled Years of Paul Keres” New In Chess, nr 4, lk 78–88.
Керес П. П. (1966) 100 партий. Москва: Физкультура и Спорт.
Kingston, Taylor (1998) “The Keres–Botvinnik Case: A Survey of the Evidence” Part I & II. The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 265–279.)
Kingston, Taylor (2001) “The Keres–Botvinnik Case Revisited: A Further Survey of the Evidence” The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 279–289. Oluliste teatamata kärbetega tõlge: “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid” kogumikus Paul Keres..., lk 301–311.)
Kivine, Paavo (2015) “Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile” Tuna, nr 2, lk 114‒116.
Kõiv, Madis (2015) Keskmängustrateegia. Stseene kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga. Tallinn: Eesti Draamateater.
Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) Koostaja: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.
Pawn Sacrifice (2014) Edward Zwick. Film.
The Oxford Companion to Chess (1992) Teine väljaanne. Toim: David Hooper & Kenneth Whyld. Oxford & New York: Oxford University Press.
ABSTRACT
The western favourite theory says that soviet authorities coerced Keres to lose games to Botvinnik during the 1948 match tournament.
The essay defends the neutrality and objectivity of historical research.
The essay suggests a hypothesis that Botvinnik intentionally lost the last game to Keres because Botvinnik had already earned the title — the last round was regarded as a competition between the soviet/western coalitions.
The essay notes that in the book
Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju [= Paul Keres: Memories, materials, and letters] (2015) Editor: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.
one of Kingston’s critical essays from 2001 has been published partially, without noticing the reader and probably without the copyright holder’s consent.
The author submitted the essay to the culture journal Akadeemia in 2017. The journal did not publish the paper, and did not inform the author. Only in 2021, the journal admitted that they decided in 2017 that they “cannot publish it”.
Subscribe to:
Posts (Atom)