PAUL KERES DID NOT MAKE IT

In the 1962 game Keres—Benko, Benko made a grave mistake 30...Bb8xg3??, and the following position was on the board (see below). Then, Keres also blundered, and Benko again made a mistake. Finally, Keres still won the game.

Can you win the position after 30...Bxg3??

Keres - Benko 1962. White to move.

If you are not a grandmaster, you may expect that if you do not move the pieces on the board and if you try to spend only 10 minutes on the solution, you will fail somewhere. 

Thus, relax and take it as a correspondence chess position: PUZZLE.

On Chesstempo's tactics section, this puzzle has the number 143468. 

A HINT: After the obvious 31 Qxg3! consider the replies 31...Qd5 and 31...Qe4.

In the present post, the Apronus chess software was used.

Paul Keres and the Methodology of History

My activities concerning the biography of the Estonian chess player Paul Keres have been the following.

In the years 2014–2015, I wrote in Estonian Wikipedia a comprehensive survey of Keres’s war years and the Hague-Moscow 1948 tournament:

“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”¹
Vikipeedia

Then, based on my studies, I wrote a more concise paper that I offered as a scientific paper to the Estonian journal Akadeemia.

I published an even shorter and a popular science article in the newspaper devoted to Estonian chess life:

Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”²
Eesti maleelu, March 10 (1/19), p 10.

Years after writing my scientific paper, I discovered that the Estonian journal Akadeemia had neither published nor informed me that they would not publish it.

Initially, I made the wrong accusation that Jaan Kangilaski had not forwarded my paper to the editorial.

Finally, however, it turned out that the editorial had decided not to publish my paper, but they “forgot” to inform me about it. The editorial announced that they “could not” publish it but did not explain in what sense and why they could not.

Among other things, my paper claimed that in the collection of essays Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015)³, the most crucial essay of critical American author Taylor Kingston was dropped out, while from his other paper, the essential sections had been dropped out without informing the reader.⁴

Thus, in the context of discussing the history, that collection was a forgery.

Then, I published my essay, which was not published in Akadeemia, on the internet, including the platform Academia:

Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”⁵
Academia

I have not dealt with this topic anymore.

PAUL KERES JA AJALOOTEADUSE METODOLOOGIA

Minu tegevus seoses Paul Kerese ajalooga on olnud järgmine.

Aastatel 2014–2015 kirjutasin eestikeelses Vikipeedias pikema ülevaate Kerese sõja-aastatest ja Haag-Moskva turniirist 1948:

“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”
Vikipeedia

Oma uurimuste põhjal kirjutasin seejärel lühema ja kokkuvõtlikuma artikli, mida pakkusin teadusartiklina ajakirjale Akadeemia.

Veelgi lühema ja populaarteaduslikuma artikli avaldasin malelehes trükitult:

Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”
Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10.

Aastaid hiljem avastasin, et ajakiri Akadeemia polnud minu artiklit ei avaldanud ega mulle ka teatanud, et nad seda ei avalda.

Alul süüdistasin ebaõiglaselt Jaan Kangilaskit, et ta pole minu artiklit toimetusele edastanud.

Selgus aga, et toimetus oli otsustanud seda artiklit mitte avaldada, ent “unustas” mind sellest informeerida. Toimetus teatas, et nad “ei saanud” seda avaldada, kuid nad ei täpsustanud, mis mõttes ja miks nad seda avaldada ei saanud.

Muuhulgas väitis minu artikkel, et kogumikus Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) oli ühe kriitilise Ameerika autori Taylor Kingstoni artiklitest jäetud välja kõige olulisem artikkel, tema teisest artiklist olid aga välja jäetud mõned väga olulised lõigud, lugejat sellest hoiatamata. Teisisõnu oli tegemist võltsinguga.

Seejärel avaldasin selle ajakirjas Akadeemia ilmumata jäänud artikli internetis, muuhulgas platvormil Academia:

Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”
Academia

Rohkem ei ole ma selle teemaga enam tegelenud.

Oma lähenemisviisi iseloomustaksin ma pigem järgnevalt: 

1. Ma ei lähtu ühe või teise riigi või ideoloogia vaatenurgast ega ka riikide või ideoloogiate omavahelise vastasseisu vaatenurgast.

Pigem vastandan ma indiviidi, üksiksportlast, riikidele ja ideoloogiatele, kelle malemängus see üksiksportlane on pelgalt ettur.

2. Ma püüan olla metodoloogiliselt range ja üritan eristada, millised väited on tõendatud kaudsemalt ja millised otsesemalt; millised on võimalikud erinevad interpretatsioonid teadaolevatele faktidele.

Olen pahaks pannud tõestamata väidete esitamist tõestatute pähe (nagu seda teeb Paavo Kivine), lähtudes ühe või teise riigi huvidest või ühest või teisest ideoloogiast.

Ma pean eesmärgiks tõe väljaselgitamist, olenemata sellest, kellele see tõde meeldib või kasulik on.

Läänes domineeriva narratiivi järgi kaotas Keres 1948. a. maailmameistriturniiri ajal Botvinnikule partiisid meelega, selleks, et Botvinnik saaks maailmameistriks. Nõukogude võim sundis Kerest kaotama.

Toetudes mänguteooriale, olen oma kirjutistes püstitanud aga hüpoteesi, et selle turniiri viimases voorus kaotas Botvinnik, kes oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, Keresele meelega, selleks, et Nõukogude Liit kindlustaks endale kolm esikohta. Selline oli Nashi tasakaal.

Teadusfilosoofiline järeldus on nüüd aga selline:

Mitte ainult sportlane Paul Keres ei olnud tugeva poliitilise surve all erinevate poliitiliste režiimide ajal, vaid ka ajalooteadlased, kes tema elulugu uurivad, on mängukannid poliitiliste režiimide käes.

Partiisid kaotatakse meelega ja tulemusi võltsitakse nii males kui teaduses.

Nii spordis kui teaduses on tõe kriteeriumiks poliitinstruktorite tahe.

MIDA ME EI TEA PAUL KERESEST 1938–1948?

Jüri Eintalu, 2017–2021 

https://doi.org/10.6084/m9.figshare.14443760.v1

Soovin käsitleda peamiselt kahte küsimust:

1. Kas nõukogude võimud sundisid Kerest 1948. aasta male maailmameistri turniiri ajal Botvinnikule partiisid kaotama?
2. Kas Eesti autorite praegused käsitlused Keresest on poliitiliselt neutraalsed?

Minu vastus esimesele küsimusele on, et me ei tea seda. 

    Minu vastus teisele küsimusele on eitav — minu meelest on malegeenius Keres taaskord rakendatud poliitideoloogia vankri ette. Seekord ei ole seda aga teinud mitte nõukogude võim, vaid mõned eestlased ise. 

    Kindlalt võime öelda vaid seda, et nõukogude võimu poolsest eelnevast ahistamisest võis Keres olla juba liialt muserdatud, et suuta tulla maailmameistriks 1948. aastal. 

Päts ja Keres 1938 (Wikimedia Commons)

Eellugu

1938. aastal võitis Keres AVRO turniiri, saades õiguse tiitlimatšiks maailmameister Alehhiniga. Paraku jõudis nooreks geeniuseks peetud Keres alles 1948. aasta maailmameistri turniirile, sedagi üsna räsitult ja enda jaoks ebasoodsas olukorras.

    Diktaator Päts küll poseeris võiduka Keresega ühel fotol, ent ei leidnud Kerese jaoks 10 000 dollarit, mis olid vajalikud matšiks Alehhiniga.

    Peatselt, 1939 septembris aga algas teine maailmasõda.

    1940 suvel okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Vaid mõned kuud hiljem osales Keres Nõukogude Liidu male esivõistlustel, kus pidi otsustatama, kes nõukogude maletajaist pääseb mängima maailmameistri matši Alehhiniga. Keresel ei läinud see turniir hästi, veelgi nigelamalt läks Kerese põhikonkurent Botvinnikul.

    Võimalik, et võimude soosiku Botvinniku susserdamise tõttu toimus 1941 kevadel aga uus ja erakorraline turniir — Nõukogude Liidu “absoluutsed meistrivõistlused” — mille võitis Botvinnik, sellal kui Keres tuli teisele kohale.

    Nii oligi Keres Botvinnikule justnagu maha mänginud oma õiguse matšiks maailmameister Alehhiniga. Kas Keresel oleks olnud võimalik keelduda osalemast neil okupeeriva maa turniiridel?

    1941–44 oli Eesti okupeeritud Saksamaa poolt. Nüüd osales Keres Saksamaa poolt korraldatud maleturniiridel, ent vältis mängimast tiitlimatši Saksamaal viibiva Alehhiniga. Sõja ajal olekski see olnud kas võimatu või mõttetu.

    Erinevalt maailmameister Alehhinist, kelle nime all ilmusid juudivastased artiklid, õnnestus Keresel hoida madalamat poliitilist profiili. Ometi pidas nõukogude võim hiljem neid Kerese Saksamaa-aastaid tõsiseks patuks.

    Kuna Leningradi blokaadis hukkus palju inimesi ja linn osaliselt hävis, on see ehk ka inimlikult mõistetav, et Keresele pandi pahaks malesimultaani andmist Saksa ohvitseridele. Saksa lennukid pommitasid ju Leningradi, mille pimedais keldreis mängiti malet.

    1944 on erakordselt hämar.

    Mõistatuseks on juba Kerese seiklused alates 1943 Madridi maleturniirist kuni Eesti taasokupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1944. Jah, just selle sama Madridi turniiri kaudu, millel ta tegelikult ei osalenud, põgenes maailmameister Alehhin sõda kaotavalt Saksamaalt, et mõned aastad hiljem juutide poolt tagakiusatuna ja kõigi poolt hüljatuna Portugalis surra.

    1944 suvel, kui Eestis käisid lahingud ja inimesed põgenesid Rootsi, viibis Keres juba Rootsis, kust ta veidi enne Tallinna vallutamist naasis Eestisse oma perekonda päästma.

    Oxfordi maleentsüklopeedias Oxford Companion to Chess, paragrahvis “Keres” (lk 197–198) deklareeritakse lakooniliselt, et sõja lõppedes naasis Keres kodumaale, ent mitte enne Nõukogude võimudega kokkuleppe sõlmimist. Keres olevat lubanud mitte segada Botvinniku väljakutset matšiks Alehhiniga ja vastutasuks lubatud talle “andestada” teise maailmasõja aegne Saksamaa turniiridel mängimine (lk 197).¹ Seda väidet varasest kokkuleppest Kerese ja nõukogude võimu vahel ma teistest allikatest leidnud ei ole.

    Kõivu näidendis Keskmängustrateegia vihjatakse võimalusele, et Keres võis olla Eesti Vabariigi spioon, keda peale Eesti taasokupeerimist 1944 püüti värvata nõukogude spiooniks.

    Kas me üldse tahamegi teada?

    Rikkalike materjalidega on tõendatud, et aastail 1944–46 oli Keresel nõukogude võimudega tõsiseid probleeme, tema liikumisvabadus oli piiratud, ta oli ülekuulatud ja ajupestud ning teda ei lastud esimesele sõjajärgsele suurele rahvusvahelisele maleturniirile Groningen 1946, mille võitis Botvinnik.

    1946 suri Portugalis ootamatult ja salapärastel asjaoludel maailmameister Alehhin. Mõned usuvad tänini, et Alehhin mõrvati mõne riigi salateenistuse poolt. Maailmameistri matš Alehhin–Botvinnik jäi seega ära. See asendati 1948. aasta turniiriga.

    Kui kõigele ülaltoodule lisada Kerese teadmus eesti rahva kannatustest stalinistliku režiimi all, peaks olema ilmne, et 1948 polnud ta tõenäoliselt ei maleliselt ega ka psühholoogiliselt küps, et okupeeritud maa kodanikuna mängida edukalt okupantide soosiku Botvinniku vastu, kes tollal oli siiski üks maailma tugevamaid maletajaid.

1 Originaalis (ingl k): “... he [Keres] played at Madrid and then made his way to Sweden. When the war in Europe ended he returned home, but not before making a deal with the Soviet authorities. In return for promising not to interfere with Botvinnik’s challenge to Alekhine, he would be ‘forgiven’ for playing in German tournaments.” Filoloogi abi oleks ehk vaja väljendi “not before” täpsel tõlkimisel. Nii inglise- kui ka eesti keeles on sellised kõnekeelsed fraasid loogiliselt ohtlikud segaduste tekitajad. 

Kas Kerest sunniti Botvinnikule kaotama? 

1948. aasta male maailmameistri võistluste matšturniiri esimene osa peeti lääne leeris Haagis ja teine osa nõukogude leeris Moskvas, mistõttu seda kutsutakse ka turniiriks “Haag–Moskva 1948”. Turniiril osalesid nii lääne (Euwe ja Reshevsky) kui ka nõukogude (Botvinnik, Keres ja Smõslov) maletajad.

    Turniiri võitis Botvinnik, tulles esimeseks nõukogude male maailmameistriks.

    Keres kaotas partiisid peamiselt oma põhikonkurent Botvinnikule (4 partiid 5–st). Alles siis, kui Botvinnik oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, lakkas Kerese kummaline kaotusteseeria ja ta võitis ühe partii Botvinniku vastu nende omavahelises viimases kohtumises, mis leidis aset viimases voorus.

    Tähelepanuväärne on seejuures tõik, et viimases voorus oli Kerese võit Botvinniku vastu nõukogude leerile vajalik, garanteerimaks kolme esimese koha saavutamist Nõukogude Liidu poolt (Keres ja Reshevsky jäid jagama III–IV kohta). Käesolevate ridade kirjutaja arvates pole välistatud, et pärast Botvinniku turniirivõitu käsitleti nõukogude leeris seda individuaalvõistlejate turniiri juba võistkondliku turniirina. 

    Turniiritabelid näitavad ka seda, et Botvinnik saavutas turniiril edu peamiselt just tänu Kerese “kingitustele”.

    Nii partiide tulemused kui ka malelaual sisuliselt toimunu (Keres mängis Botvinniku vastu absurdselt nõrgalt), aga ka lisainfo nõukogude võimude poolsest võimalikust survestamisest on tänini toitnud vandenõuteooriaid, et partiide tulemused olid ette kokku lepitud. Seda turniiri on koguni nimetatud spordiajaloo üheks kõige räpasemaks spordivõistluseks. Spekuleeritud on nii Kerese poolt nõukogude võimudele antud lubaduste üle kui ka Kerese võimalikust kaudsest või otsesest ähvardamisest enne turniiri või koguni turniiri ajal.

    Ent 1995. aastal kirjutab Kerese biograaf Heuer artiklis “Paul Kerese rahutud aastad” (“The Troubled Years of Paul Keres”, New In Chess, lk 88):  

“Nüüd, kui ma olen lõputult jälitanud müstilist minevikku, pole mul mingeid tõendeid, et see ajalooline võistlus oli pelgalt halb paroodia.”

Heuer rõhutab vajadust saavutada juurdepääs Lubjankale ehk Paul Kerese KGB-toimikutele (lk 88): 

“Kindlasti võib see olla midagi vastikut ja häirivat, ent kõigest hoolimata tuleb Kerese toimikud teha kättesaadavaiks... Lõppude lõpuks, teadmine on parem kui jätkuv salastatus, mis toidab igat liiki oletusi.” 

Kahjuks on artiklid nn “Kerese müsteeriumist” kirjutatud peamiselt maletajate poolt, kes pole pädevad teadustöö metoodikas.

    Siiski leidub üks autor, kes on ühtaegu nii maletaja kui ka pädev ajalooteaduse metodoloogias — Taylor Kingston. Oma 1998. ja 2001. aastal ajakirjas The Chess Cafe ilmunud artikliteseerias Keresest käsitleb Kingston metodoloogilisi küsimusi eksplitsiitselt.

    Kingston eristab kaudseid ja otseseid asitõendeid, nimetades viimaseid “suitsevaks püssiks”.

    1998 nendib Kingston, et suitsevat püssi veel leitud ei ole. Otsesed asitõendid puuduvad. Ta kritiseerib kallutatud autoreid, kes kaudsete asitõendite najal teevad liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Selleks, et õigustada ühte seletust ajaloolisele faktile, tuleb veenvalt välistada alternatiivsed seletused.

    2001 eristab Kingston tõenäosuslikke standardeid ja kohtulikke standardeid. Nüüd peab ta väga tõenäoliseks, et Keresele tehti ära, et “kommud tegid seda”. Kingston ise usub seda. Ent rangema, kohtumõistmise standardite järgi ei saaks ikkagi Nõukogude Liitu süüdi mõista Kerese ähvardamises 1948. aastal. Ei saa süüdi mõista kuriteos, mille toimumise fakti ennast pole veel tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. (Põhimõttel: “Kuni laipa pole veel leitud, ei saa mõrvas süüdi mõista.”)

    Väga tõenäoline on ju ka versioon, et Keresele “tehti ära” juba 1944–46.

    Kaudseiks asitõendeiks, millest räägib Kingston, on näiteks Kerese mõistetamatult nõrk mäng Botvinniku vastu, andmed nõukogude võimude kavatsustest (mida ei pruugitud ellu viia) või motivatsioonist, samuti memuaarid stiilis “Kunagi Keres teelauas poetas mulle, et teda ähvardati. Hoidsin seda mitukümmend aastat saladuses, et talle mitte probleeme tekitada. Räägin sellest alles nüüd, aastaid pärast tema surma.” — Sääraseid “asitõendeid” võib propagandasõjas produtseerida lõputult. On raske kui mitte võimatu eristada, millised säärastest pajatustest vastavad tõele ja millised mitte.

    Näiline läbimurre Kerese müsteeriumis toimus 1999, kui ühe maletaja blogis ilmusid mõned inglise keelde tõlgitud laused artiklist, mis hollandikeelsena avaldati juba 1991. Nüüd alles sai laiem avalikkus teada, et kõrges eas Botvinnik oli 1991 enne oma surma andnud intervjuu, milles ta tegi ühe paljastuse.

    Nimelt tunnistab Botvinnik selle skandaalse intervjuu lõpus (lk 16) napisõnaliselt, et Haag–Moskva 1948. aasta turniiri teisel poolel Moskvas pakkus Stalin talle abi maailmameistriks tulemisel Kerese (ja Smõslovi) mängust elimineerimise teel. Botvinnik väidab, et ta solvus ja keeldus. 

    Botvinniku “ülestunnistus” pole siiski suitsev püss. Intervjuus ei ole midagi öeldud selle kohta, kas nõukogude organid siis püüdsid või ei püüdnud Paul Kerest mõjutada vms. Botvinniku sõnum pole ka eriti loogiline, sest turniiri esimese, Haagis toimunud osa lõpuks oli Botvinnik ennast Keresest juba oluliselt ette rebinud.

    Problemaatiline on ka Botvinniku intervjuu kui asitõend. Mitte kusagil pole öeldud, kas intervjuu võeti linti. Tõenäoliselt küsitleti Botvinnikut vene keeles ja ta ka vastas vene keeles — ent venekeelset originaali me ei näe ja näiteks siinsesse teksti on Botvinniku intervjuu siis jõudnud tõlkeahelana vene–hollandi–inglise–eesti keel.

    Tõsiseltvõetav suitsev püss on aga Kingstoni vihjamisi kurtmine 2001, et pärast tema 1998 esitatud teadusliku ranguse nõuet on tema motiive valesti mõistetud ja et teda on peetud nõukogude-meelseks, samuti, et tema artikleid on tahtlikult väärtõlgendatud (vt n Heroic Tales..., lk 281 ja 285).

    See annab tunnistust propagandasõjast ning poliitilisest survest ajalooteadlastele. 

Kerese rakendamine ideoloogiavankri ette 

Paul Kerest ning tema kuulsust kasutasid teise maailmasõja ajal propagandas nii Saksamaa kui Nõukogude Liit.

    Saksamaa poolt okupeeritud Eestis ilmus ajalehes Revaler Zeitung, 15. märtsil 1942, pealkirja all “Jälitatud malemeister” (“Der beschattete Schachmeister”) intervjuu Keresega, milles ta kirjeldas oma reise Moskvasse ning sealseid kummalisi olusid. Moskvas oli salateenistuse agent Keresel pidevalt sabas rippunud. Oma 1995 ilmunud ingliskeelses artiklis (lk 80) tsiteerib Heuer selle intervjuu lõike ning nendib, et hiljem tõlgendas nõukogude võim seda suhteliselt süütut intervjuud nõukogudevastase propagandana.

    Tõsisemaks läks asi nõukogude teise okupatsiooni ajal. Nii kirjutas Keres 7. aprillil 1945 patukahetsuskirja Molotovile (vt n Heuer 1995, lk 83–84). Keres, kes väidetavalt ei osanud vene keelt, on selle palvekirja kirjutanud vene keeles, sujuva käekirjaga, vaid väheste vigadega ning see kiri on nõukoguliku poliitkorrektsuse meistriteos. — Sakslased okupeerisid Nõukogude Eesti ja rebisid mind rohkem kui kolmeks aastaks eemale nõukogude maletajate perest. Seltsimees Molotov, palun aidake mind!

    Kui Keres oleks koos selle kirjaga sakslaste kätte sattunud, oleks tal ehk täbarasti läinud. Ent täpselt kuu aega hiljem Saksamaa kapituleerus.

    Seejärel algas lõputuna näiv nõukogude propaganda periood. Veel 1966 ilmunud venekeelses raamatus 100 partiid, rääkides sõja-aastaist, raputas Kerese nimeline autor endale tuhka pähe ja kahetses pattu (lk 151): “Petlik saatus kiskus mind kauaks eemale nõukogude maletajatest,” ja “Ent asjaolud sundisid mind maletama.”

    Aeg oli selline. Kui Valter Heuer oleks oma raamatu Meie Keres teise osa valmis kirjutanud ja avaldanud, oleks selle pealkiri ehk pidanud olema Nende Keres.

    Hitleri Saksamaa ja Nõukogude Liit olid autoritaarsed totalitaristlikud suurriigid, mis politiseerisid sporti ja rakendasid selle propaganda teenistusse. Pärast väikese Eesti taasiseseisvumist oleks lootnud, et sellest impeeriumide tavast loobutakse. Aga võta näpust.

    Paljude sovetiajal treenitud tänaste ideoloogide mõttemaailmas on sovetiaegsed terminid ja loosungid asendatud “kaasaegsematega”, jättes totalitaristlikule süsteemile omase mõttestruktuuri samaks. Ja nii on ka käsitlustes Paul Keresest märgata tendentsi tema juhtumit politiseerida, ent seekord mitte natsi-Saksa ega nõukogude propaganda huvides, vaid eestluse huvides — nii, nagu need ideoloogid ise seda mõistavad.

    Kõige rohkem torkab püüdlikkusega silma Paavo Kivine, kelle kirjutistes Keresest näib peasihiks olevat selle näitamine, et just nõukogude võim ja kommunistid tõkestasid Kerese tee maailmameistri tiitlile.

    Ent Kerese esimeseks takistuseks oli isevalitseja Konstantin, kes ei finantseerinud Kerese matši Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Molotov–Ribbentropi pakt, millele kirjutasid alla nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa. Selle pakti alusel okupeeris Nõukogude Liit Eesti, mille tagajärjel Keres mängis Moskvas maha oma õiguse maailmameistri matšiks Alehhiniga. Järgmiseks takistuseks oli Suur Sõda, mis vältas aastaid ja katkestas sportlaste plaanid — see sõda algas 1941 juunis, kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule. Ja alles viimaseks takistuseks oli Eesti teistkordne okupeerimine ja annekteerimine Nõukogude Liidu poolt.

    Aga vaatame Paavo Kivine argumente lähemalt.

    Aastal 2015 ilmus ajalooalases ajakirjas Tuna, mis peab end teaduslikuks väljaandeks, Kivine artikkel 

“Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile”

(Hiljem, 11. juulil 2015, ilmus sama artikkel ka ajalehes Postimees.)

    Kivine alustab küsimusest, kas “... Nõukogude võimuladvik lihtsalt ei lasknud Keresel kõrgeimat tiitlit püüda.” (lk 114) Seejärel viitab ta Heuerile, kes otsis “... paberite paberit, milles võim tunnistaks ühemõttelise selgusega: jah, me tegime seda. See paber jäi tal leidmata.” (lk 115) Ja nähtavasti siis Kivine pretendeeribki sellele, et tema on selle paberite paberi nüüd viimaks leidnud, sest kohe seejärel teatab ta avastatud õiendist 09.10.1946, milles Romanov, Aleksandrov ja Suslov paluvad Ždanovi, et Kerest lubataks maailmameistri turniirile. Sellest õiendist on Kivine tähelepanu äratanud fraas (lk 116): 

“... Keres omab suuri šansse saavutada eeloleval turniiril teine-kolmas koht...”

Sellele ühele fraasile tuginedes teeb Kivine järelduse (samas): 

“Üksnes naiivsuseni aus inimene võib pärast seda esitada küsimuse: miks ometi ei võinud Keresel olla šansse esikohaks? Ülejäänuil ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada. 

Sellele dokumentaalsele tõestusele tuginedes...”

Pime patriotism on hullem kui vaenlase väed. Kivine tähelepanu äratanud lause õiendist on küll dokumentaalne ja see võib isegi midagi tõestada, ent see lause ei tõesta, et nõukogude võim keelas Keresel maailmameistriks tulla. See lause ei tõesta isegi seda, et nõukogude võimul oleks olnud säärane kavatsus. Sest alternatiivsed seletused sellele lausele ei ole elimineeritud. Näiteks on võimalik, et Kerest arvati olevat halvas sportlikus vormis. Taylor Kingstoni terminoloogias pole see lause mitte suitsev püss, vaid järjekordne kaudne asitõend, mis võib Kivine hüpoteesi küll veidi tõenäolisemaks muuta, ent ei aseta seda väljaspool mõistlikku kahtlust olevaks. See õiend ei ole ju Ždanovi allkirjaga dokument, et Kerest tohib maailmameistri võistlustele lubada vaid tingimusel, et ta nõustub Botvinnikut mitte segama.

    Ja muide, Kivine arvutab siin tõenäosusi valesti. Antud õiendist ei järelduks, et Keresel pole šansse tulla esimeseks, vaid järelduks, et need šansid on väiksed.

    Ühtlasi püstitas Kivine aga dogma, et “... ei tohiks olla enam midagi küsida või oletada.” Mõtlemine ja analüüsimine keelatud!

    2015 ilmub ka mahukas kogumik Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju, mille on koostanud Kivine. Muuhulgas leidub selles (lk 290–298) “sunniteoreetik” Larry Evansi 1996 ilmunud artikkel “Paul Kerese tragöödia”, milles suurmeister Evans püüab Botvinniku ja Kerese omavaheliste partiide (Haag–Moskva 1948) analüüsi najal muuta usutavaks väidet, et Keres kaotas Botvinnikule tahtlikult.

    Evansi maleanalüüsid on aga pealiskaudsed ega sisalda uut võrreldes varemilmunuga. Ta ei võta piisavalt detailselt arvesse ka ajapuudust, psühholoogiat, turniiriseisu, tausta jms. Seejuures kohati tsiteerib ta Paul Kerest veidi ebatäpselt. Sisuliselt piirdub Evans vaid Kerese jämedate vigade loetlemisega ning nende üle imestamisega.

    Oma 1998 ilmunud artiklis kritiseerib Kingston Evansit metodoloogilistel alustel, leides, et Evansi muud tõendid on nõrgad, aga rumalate käikude tegemisele on ka teisi usutavaid seletusi. Seejuures isegi ühe ja sama vastase vastu järjest mitme nõrga partii mängimisele on alternatiivseid mõistlikke seletusi.

    Kogumikus Paul Keres... (lk 301–311) on küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001 “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid”, ent mitte tema ülalmainitud artikkel aastast 1998, mille kaks lehekülge (vt n Heroic Tales… , lk 268–269) kritiseerisid Evansi artikli pealiskaudsust. Enamgi veel — tõlkes “Taasavatud kohtuasi...” on Kingstoni 2001. aasta artikkel avaldatud mitte tervikuna, vaid osaliselt. Alajaotus Partiipõhised järeldused (lk 302), mis kritiseerib Evansit, on avaldatud. Siit leiame müstilise lause “Ent sellest hiljem,” millele artiklis järge ei tulegi. Sest tõlkest on lugejat sellest hoiatamata välja jäetud originaali alajaotused Väärates Evansi gambiite¹ ja Larry Evansi tragöödia (vt n Heroic Tales… , lk 285–286). Nii on näiteks välja jäänud lause 

“Evansi... gambiit on räpase poliitiku labane trikk, mitte vastustustundliku ajaloolase/ajakirjaniku tegu.”

Seetõttu võiks ehk ka kogumikku Paul Keres… pidada pealiskaudselt ja tendentslikult koostatuks, mis ei tähendaks kriitikat selles avaldatud artiklite suhtes.

    Millised siis oleksid võimalikud alternatiivid?

    Kõigepealt tuleb muidugi olla faktitäpne ja loogiline. Aga erinevaid vaatenurki geeniuse elukäigu kirjeldamiseks on palju ja pole minu asi neid kõiki siin kirjeldada.

    Näiteks üheks võimaluseks oleks võrrelda Kerese ja Alehhini saatust. Kui Keres ei saanud maailmasõja tõttu maailmameistriks, siis maailmameister Alehhin kaotas maailmasõja tõttu oma elu. Pärast sõda tõrjuti ta Euwe eestvedamisel juutide poolt maleturniiridelt välja ja ta kaotas sedasi oma viimse sissetulekuallika, ta elas hotellis võlgu ning tal polnud isegi suitsuraha. Koguni maailmameistri tiitlit taheti talt ära võtta. Ja siis ta leiti ootamatult surnuna hämaratel asjaoludel. Seda kõike saame me teada Euwe raamatust 1948 turniiri kohta, mis hollandikeelsena ilmus juba 1948, aga mille ingliskeelne tõlge ilmus alles 2013 — selle raamatu eessõnas, mille on kirjutanud J. Hannak ja mis samuti ilmus 1948, leidub mõndagi šokeerivat. Me võiksime võrrelda Kerest, kes tõttas Eestisse otse pealetükkiva nõukogude võimu alla päästmaks oma peret; ja Alehhinit, kes tõttas otse Prantsusmaale Hitleri võimu alla päästmaks oma juuditarist naist.

    Milline on geeniuse asend ühiskonnas?

    Me võiksime kirjeldada Kerest kui geeniust, keda omad ei toetanud, kui ta vajas finantseeringut maailmameistri matšiks, keda kordamööda püüdsid poliitiliselt ära kasutada nii Saksa kui Nõukogude okupandid ja kelle pealt veel peale tema surmagi üritatakse lõigata poliitilist profiiti.

    Minule isiklikult jättis sügava mulje 2014. aastal valminud film Etturi ohverdus, mis kirjeldab Fischeri elulugu ja tema tulekut male maailmameistriks 1972. aasta matšis Spasskiga. Kuigi see film keskendus Fischerile, oli selles selgesti välja mängitud, kuidas FBI jälitas ja ahistas Fischerit, ajades ta hulluks ning kuidas KGB jälitas ja ahistas Spasskit, ajades temagi hulluks. Mõlemad maletajad said aru, et külma sõja poliitilises keerises on nad omaenda riigi ohverdatavateks etturiteks muudetud.

    Ühes Eesti ajalehes ilmus sellest filmist ka teistsugune käsitlus, ent see baseerus vigasele tõlkele inglise keelest.

    Seda viimast väidet ei hakka ma dokumentaalselt tõestama.

1 Sõnamäng: ühe teise Evansi-nimelise maletaja järgi on oma nime saanud Evansi gambiit male avanguteoorias. 

Järelsõna 

Teksti ülal kirjutasin aastal 2017. Ma ise pidasin seda 11–leheküljelist esseed teadusartikliks. Hõlbustamaks lugemist, olin välja jätnud rohkem kui pooled kirjandusviited ja keerukad täpsustused. Alles olin jätnud ainult hädavajaliku. Niisiis tundus see mulle teadusartiklina, mis on kirjutatud võimalikult loetavalt. Ühtlasi puudutas see artikkel ka ajalooteaduse metodoloogiat. Argumenteerisin teadusliku ranguse ja objektiivsuse poolt ning ajalooteaduse politiseerimise vastu.

    Saatsin selle artikli ajakirja Akadeemia rubriigi “Universalia” toimetajale kahes elektronkirjas — ühe tema Tartu Ülikooli aadressile ja teise väljaande Akadeemia aadressile. Mõlemas kirjas küsisin, kas selline artikkel või selline teema võiks ajakirja huvitada. Nendele kahele küsimusele pole ma tänini mingit vastust saanud. 

    Nüüd on möödunud juba neli aastat. Tänini pole ma oma kahele kirjale mitte mingisugust vastust saanud — peale “Universalia” toimetaja tollase teate, et ta on teksti “toimetusele” edastanud. 

    Tõstatub küsimus, mille poolest on väljaanne Akadeemia teadusväljaanne. Akadeemia on uhke selle üle, et mõned nende artiklid ilmuvad eelretsenseeritud teadusartiklitena. Ent ükski soliidne teadusajakiri ei jäta autorile vastamata, et tema käsikiri on kätte saadud, samuti, milline otsus selle käsikirja suhtes tehti, millises faasis on käsikirja menetlemine, jne. 

    Oma artiklist tegin ka populaarteaduslikuma versiooni, kahandades pikkust umbes kolmandikuni ja jättes välja kirjandusviited. Selle žurnalistlikuma essee lubas avaldada Sirp. Ent side katkes. Mulle lihtsalt ei vastatud enam midagi. Artikkel ei ilmunudki. Lõpuks avaldasin selle internetiväljaandes Nihilist, mis aga pärast sekeldusi lakkas eksisteerimast. Viimaks õnnestus mul oma populaarteaduslik lühiartikkel avaldada paberväljaandel ajalehes Eesti maleelu, mille tiraaž on siiski ainult 500: “Paul Keres propagandavankri ees” (2019).

    Ent populaarteaduslik lühiartikkel ei asenda teadusartiklit, milles on detailsem argumentatsioon ja tsitaadid ning täpsed kirjandusviited. 

    Tõstatub küsimus, miks ennast kultuuriväljaanneteks nimetavad Sirp ka Akadeemia väldivad sellist teemat nagu tabu, miks nad selle kohta isegi midagi ütelnud ei ole? Arvestades Paul Kerese eluloole ja temast kirjutatud raamatutele kulutatud raha ja riigipeadegi tähelepanu ei oskaks arvatagi, et selline teema kultuuriväljaandeid ei huvitaks. Pigem tõstatub kahtlus, et need väljaanded osalevad ajalooteadusliku võltsingu kinnimätsimises. Väitsin ma ju, et kogumikust Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) on välja jäetud ainsa ajalooteaduse metodoloogias orienteeruva ja sellel teemal kirjutanud autori Taylor Kingstoni oluline artikkel aastast 1998. Samuti, et kogumikus on eestikeelse tõlkena küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001, viimasest on eestikeelses tõlkes aga lugejat sellest hoiatamata välja jäetud väga olulised lõigud, milles Kingston täiesti arusaadavalt ja põhjendatult kritiseerib mõnda kogumikus avaldatud artiklit.

    See on ju lugeja petmine — sama asi, mida tehti sovetiajal. See on ka teadusliku meetodi vastane, sest kriitika ignoreerimine ei saa kuidagi olla teadusliku meetodi tunnuseks. Lõpuks, tõstatub ka küsimus autoriõiguste rikkumisest, kui Kingstoni või tema pärijate või autoriõiguste omaja loata on tõlkest välja jäetud ilmselt väga olulised paragrahvid.

    Tõstatub küsimus, mille poolest on Sirp ja Akadeemia kultuuriväljaanded, kui nad sellise šarlatanismi varjamisele kaasa aitavad.

    Samuti tõstatub küsimus, kas keegi saaks eales teadusliku rangusega tõestada, et nõukogude võim ei lubanud Keresel Botvinnikut võita — kui selle piisavalt rangeks tõestamiseks on vaja põhjalikku uurimistööd, mis nõuab aega ja finantseeringut, ent raha selleks ei anta, kuna öeldakse: “Aga see on ju juba tõestatud!” kuigi see ei ole veel piisava rangusega tõestatud.

    Palju tähtsaid asju võib sedasi avastamata jääda. 

Tallinnas, 04. aprillil 2021

PS    Akadeemia peatoimetaja vabandas ja teatas, et Akadeemia toimetus kollektiivselt otsustas, et nad “ei saa seda avaldada,” hiljem aga unustasid oma otsusest teatada. Miks nad “ei saanud,” seda ei teatatud, mistõttu ei jää muud üle kui oma oletuste juurde jääda. See ei ole loomulikult dokumentaalne tõestus tsensuurist vms, küll aga suurepäraselt kinnitab sellist hüpoteesi. 

Kirjandusviited 

• Botvinnik, Mikhail (1991) “Schaakmonument en harde communist: oud-wereldkampioen Botwinnik. 80 jaar” Vri Nederland, 24. august 1991, lk 14–16.

• Eintalu, Jüri (2019) “Paul Keres propagandavankri ees” Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10. Artikli algne, redigeerimata variant:

  https://issuu.com/home/published/keres___propaganda__2017_

• Evans, Larry (1996) “The Tragedy of Paul Keres” Chess Life, oktoober 1996. (Tõlge: “Paul Kerese tragöödia” kogumikus Paul Keres… , lk 290–298.)

• Haag–Moskva 1948 (Vikipeedia) — Esmaversioon on kirjutatud käesoleva artikli autori poolt 2015.

• Hannak, J. (2013) “Habemus Papam (We have a Pope): The Lead-up to the Great Tournament” Euwe, Max, The Hague–Moscow 1948 (Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.), lk 9–18.

• Heroic Tales: The Best of ChessCafe.com 1996–2001 (2002) Toim: Taylor Kingston. Milford, CT USA: Russell Enterprises, Inc.

• Heuer, Valter (1995) “The Troubled Years of Paul Keres” New In Chess, nr 4, lk 78–88.

• Керес П. П. (1966) 100 партий. Москва: Физкультура и Спорт.

• Kingston, Taylor (1998) “The Keres–Botvinnik Case: A Survey of the Evidence” Part I & II. The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 265–279.)

• Kingston, Taylor (2001) “The Keres–Botvinnik Case Revisited: A Further Survey of the Evidence” The Chess Cafe. (Avaldatud ka Heroic Tales… , lk 279–289. Oluliste teatamata kärbetega tõlge: “Taasavatud kohtuasi Keres–Botvinnik. Uued tõendid” kogumikus Paul Keres..., lk 301–311.)

• Kivine, Paavo (2015) “Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile” Tuna, nr 2, lk 114‒116.

• Kõiv, Madis (2015) Keskmängustrateegia. Stseene kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga. Tallinn: Eesti Draamateater.

• Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) Koostaja: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.

• Pawn Sacrifice (2014) Edward Zwick. Film.

• The Oxford Companion to Chess (1992) Teine väljaanne. Toim: David Hooper & Kenneth Whyld. Oxford & New York: Oxford University Press. 

• Käesoleva artikli allalaaditav PDF. 

ABSTRACT

The western favourite theory says that soviet authorities coerced Keres to lose games to Botvinnik during the 1948 match tournament.

The essay defends the neutrality and objectivity of historical research.

The essay suggests a hypothesis that Botvinnik intentionally lost the last game to Keres because Botvinnik had already earned the title — the last round was regarded as a competition between the soviet/western coalitions.

The essay notes that in the book

Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju [= Paul Keres: Memories, materials, and letters] (2015) Editor: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.

one of Kingston’s critical essays from 2001 has been published partially, without noticing the reader and probably without the copyright holder’s consent.

The author submitted the essay to the culture journal Akadeemia in 2017. The journal did not publish the paper, and did not inform the author. Only in 2021, the journal admitted that they decided in 2017 that they “cannot publish it”.