Paul Keres and the Methodology of History

My activities concerning the biography of the Estonian chess player Paul Keres have been the following.

In the years 2014–2015, I wrote in Estonian Wikipedia a comprehensive survey of Keres’s war years and the Hague-Moscow 1948 tournament:

“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”¹
Vikipeedia

Then, based on my studies, I wrote a more concise paper that I offered as a scientific paper to the Estonian journal Akadeemia.

I published an even shorter and a popular science article in the newspaper devoted to Estonian chess life:

Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”²
Eesti maleelu, March 10 (1/19), p 10.

Years after writing my scientific paper, I discovered that the Estonian journal Akadeemia had neither published nor informed me that they would not publish it.

Initially, I made the wrong accusation that Jaan Kangilaski had not forwarded my paper to the editorial.

Finally, however, it turned out that the editorial had decided not to publish my paper, but they “forgot” to inform me about it. The editorial announced that they “could not” publish it but did not explain in what sense and why they could not.

Among other things, my paper claimed that in the collection of essays Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015)³, the most crucial essay of critical American author Taylor Kingston was dropped out, while from his other paper, the essential sections had been dropped out without informing the reader.⁴

Thus, in the context of discussing the history, that collection was a forgery.

Then, I published my essay, which was not published in Akadeemia, on the internet, including the platform Academia:

Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”⁵
Academia

I have not dealt with this topic anymore.

PAUL KERES JA AJALOOTEADUSE METODOLOOGIA

Minu tegevus seoses Paul Kerese ajalooga on olnud järgmine.

Aastatel 2014–2015 kirjutasin eestikeelses Vikipeedias pikema ülevaate Kerese sõja-aastatest ja Haag-Moskva turniirist 1948:

“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”
Vikipeedia

Oma uurimuste põhjal kirjutasin seejärel lühema ja kokkuvõtlikuma artikli, mida pakkusin teadusartiklina ajakirjale Akadeemia.

Veelgi lühema ja populaarteaduslikuma artikli avaldasin malelehes trükitult:

Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”
Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10.

Aastaid hiljem avastasin, et ajakiri Akadeemia polnud minu artiklit ei avaldanud ega mulle ka teatanud, et nad seda ei avalda.

Alul süüdistasin ebaõiglaselt Jaan Kangilaskit, et ta pole minu artiklit toimetusele edastanud.

Selgus aga, et toimetus oli otsustanud seda artiklit mitte avaldada, ent “unustas” mind sellest informeerida. Toimetus teatas, et nad “ei saanud” seda avaldada, kuid nad ei täpsustanud, mis mõttes ja miks nad seda avaldada ei saanud.

Muuhulgas väitis minu artikkel, et kogumikus Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) oli ühe kriitilise Ameerika autori Taylor Kingstoni artiklitest jäetud välja kõige olulisem artikkel, tema teisest artiklist olid aga välja jäetud mõned väga olulised lõigud, lugejat sellest hoiatamata. Teisisõnu oli tegemist võltsinguga.

Seejärel avaldasin selle ajakirjas Akadeemia ilmumata jäänud artikli internetis, muuhulgas platvormil Academia:

Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”
Academia

Rohkem ei ole ma selle teemaga enam tegelenud.

Oma lähenemisviisi iseloomustaksin ma pigem järgnevalt: 

1. Ma ei lähtu ühe või teise riigi või ideoloogia vaatenurgast ega ka riikide või ideoloogiate omavahelise vastasseisu vaatenurgast.

Pigem vastandan ma indiviidi, üksiksportlast, riikidele ja ideoloogiatele, kelle malemängus see üksiksportlane on pelgalt ettur.

2. Ma püüan olla metodoloogiliselt range ja üritan eristada, millised väited on tõendatud kaudsemalt ja millised otsesemalt; millised on võimalikud erinevad interpretatsioonid teadaolevatele faktidele.

Olen pahaks pannud tõestamata väidete esitamist tõestatute pähe (nagu seda teeb Paavo Kivine), lähtudes ühe või teise riigi huvidest või ühest või teisest ideoloogiast.

Ma pean eesmärgiks tõe väljaselgitamist, olenemata sellest, kellele see tõde meeldib või kasulik on.

Läänes domineeriva narratiivi järgi kaotas Keres 1948. a. maailmameistriturniiri ajal Botvinnikule partiisid meelega, selleks, et Botvinnik saaks maailmameistriks. Nõukogude võim sundis Kerest kaotama.

Toetudes mänguteooriale, olen oma kirjutistes püstitanud aga hüpoteesi, et selle turniiri viimases voorus kaotas Botvinnik, kes oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, Keresele meelega, selleks, et Nõukogude Liit kindlustaks endale kolm esikohta. Selline oli Nashi tasakaal.

Teadusfilosoofiline järeldus on nüüd aga selline:

Mitte ainult sportlane Paul Keres ei olnud tugeva poliitilise surve all erinevate poliitiliste režiimide ajal, vaid ka ajalooteadlased, kes tema elulugu uurivad, on mängukannid poliitiliste režiimide käes.

Partiisid kaotatakse meelega ja tulemusi võltsitakse nii males kui teaduses.

Nii spordis kui teaduses on tõe kriteeriumiks poliitinstruktorite tahe.