Minu tegevus seoses Paul Kerese ajalooga on olnud järgmine.
Aastatel 2014–2015 kirjutasin eestikeelses Vikipeedias pikema ülevaate Kerese sõja-aastatest ja Haag-Moskva turniirist 1948:
“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”
Vikipeedia
Oma uurimuste põhjal kirjutasin seejärel lühema ja kokkuvõtlikuma artikli, mida pakkusin teadusartiklina ajakirjale Akadeemia.
Veelgi lühema ja populaarteaduslikuma artikli avaldasin malelehes trükitult:
Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”
Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10.
Aastaid hiljem avastasin, et ajakiri Akadeemia polnud minu artiklit ei avaldanud ega mulle ka teatanud, et nad seda ei avalda.
Alul süüdistasin ebaõiglaselt Jaan Kangilaskit, et ta pole minu artiklit toimetusele edastanud.
Selgus aga, et toimetus oli otsustanud seda artiklit mitte avaldada, ent “unustas” mind sellest informeerida. Toimetus teatas, et nad “ei saanud” seda avaldada, kuid nad ei täpsustanud, mis mõttes ja miks nad seda avaldada ei saanud.
Muuhulgas väitis minu artikkel, et kogumikus Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) oli ühe kriitilise Ameerika autori Taylor Kingstoni artiklitest jäetud välja kõige olulisem artikkel, tema teisest artiklist olid aga välja jäetud mõned väga olulised lõigud, lugejat sellest hoiatamata. Teisisõnu oli tegemist võltsinguga.
Seejärel avaldasin selle ajakirjas Akadeemia ilmumata jäänud artikli internetis, muuhulgas platvormil Academia:
Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”
Academia
Rohkem ei ole ma selle teemaga enam tegelenud.
Oma lähenemisviisi iseloomustaksin ma pigem järgnevalt:
1. Ma ei lähtu ühe või teise riigi või ideoloogia vaatenurgast ega ka riikide või ideoloogiate omavahelise vastasseisu vaatenurgast.
Pigem vastandan ma indiviidi, üksiksportlast, riikidele ja ideoloogiatele, kelle malemängus see üksiksportlane on pelgalt ettur.
2. Ma püüan olla metodoloogiliselt range ja üritan eristada, millised väited on tõendatud kaudsemalt ja millised otsesemalt; millised on võimalikud erinevad interpretatsioonid teadaolevatele faktidele.
Olen pahaks pannud tõestamata väidete esitamist tõestatute pähe (nagu seda teeb Paavo Kivine), lähtudes ühe või teise riigi huvidest või ühest või teisest ideoloogiast.
Ma pean eesmärgiks tõe väljaselgitamist, olenemata sellest, kellele see tõde meeldib või kasulik on.
Läänes domineeriva narratiivi järgi kaotas Keres 1948. a. maailmameistriturniiri ajal Botvinnikule partiisid meelega, selleks, et Botvinnik saaks maailmameistriks. Nõukogude võim sundis Kerest kaotama.
Toetudes mänguteooriale, olen oma kirjutistes püstitanud aga hüpoteesi, et selle turniiri viimases voorus kaotas Botvinnik, kes oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, Keresele meelega, selleks, et Nõukogude Liit kindlustaks endale kolm esikohta. Selline oli Nashi tasakaal.
Teadusfilosoofiline järeldus on nüüd aga selline:
Mitte ainult sportlane Paul Keres ei olnud tugeva poliitilise surve all erinevate poliitiliste režiimide ajal, vaid ka ajalooteadlased, kes tema elulugu uurivad, on mängukannid poliitiliste režiimide käes.
Partiisid kaotatakse meelega ja tulemusi võltsitakse nii males kui teaduses.
Nii spordis kui teaduses on tõe kriteeriumiks poliitinstruktorite tahe.
