AVALIK KIRI EESTI KIRIMALEÜHINGULE

Jüri Eintalu

Palun arvata mind välja Eesti Kirimaleühingu liikmeskonnast. 

Ma ei maksa enam liikmemaksu, ei osale enam Eesti Kirimaleühingu poolt korraldatud võistlustel ja ei esinda enam kirimales Eesti Vabariiki. 

Kõik minu partiid Eesti esindajana on praeguseks lõppenud. (Baltikumi/Rootsi sõprusmatšis mängisin kõik neli partiid viiki.)

Põhjendus

Eelmisel, 2022. a., võttis Rahvusvaheline Kirimale Föderatsioon (ICCF) vastu kaks fundamentaalset otsust. 

Esimese otsusega kehtestati, et ICCF liikmesriike võib välja heita või nende tegevust ajutiselt peatada ka mitte-finantsilistel põhjustel. 

Seejuures ei võetud aga vastu mingit reeglistikku, millistel põhjustel ja kuidas liikmesriikide tegevust peatada tohib.

Teise otsusega peatati Venemaa ja Valgevene osalemine ICCF tegevuses, viidates Ukraina sõjale. 

See otsus aga ei vastanud headele juriidilistele tavadele ja oli ka moraalselt kaheldava väärtusega. 

Esiteks, see otsus oli tagasivaatav, sest tegevus, mille eest karistati, algas enne seda, kui uus reeglistik vastu oli võetud. 

Teiseks, see otsus oli diskrimineeriv ja selektiivne. Näiteks ei karistatud USA kirimaletajaid selle eest, et USA oli alustanud sõdasid Afganistanis, Iraagis või Serbias.

Kolmandaks, see otsus rakendas kollektiivkaristust, sest sportlasi karistati nende kodumaa valitsuse otsuste eest. Tegemist oli spordi politiseerimisega.

Neljandaks, otsuste vastuvõtmisel oli häälte lugemise meetod absurdne ning ei olnud läbipaistev. Neutraalseks jäänud riigid ja mittehääletanud riigid jäeti arvestusest välja, neil vahet tegemata; samas polnud kehtestatud kvoorumit, kui palju riike minimaalselt peab hääletama (positiivselt või negatiivselt) selleks, et koosolek oleks otsustusvõimeline. 

Otsuste vastuvõtmiseks oli vajalik saavutada 2/3 häältest. Ent kasutatud otsustusmehhanism oli selline, et otsuse oleks saanud vastu võtta ka juhul, kui ainult 3 riiki oleksid resultatiivselt hääletanud (näiteks: USA ja UK poolt ja Venemaa vastu) ning kõik ülejäänud oleksid jäänud erapooletuks. 

Teisisõnu kasutati sellist süsteemi, mille korral neutraalseks jäämine või mittehääletamine toimisid sisuliselt poolthääletamisena. Sest kui neutraalseks jäänud riigid oleks arvestatud hääletanute koguarvu sisse, oleks poolthääletanute osakaal jäänud alla 2/3 ja selliseid otsuseid poleks vastu võetud.

Minu etteheited Eesti Kirimaleühingule on järgmised:

ICCF andmeil Eesti Kirimaleühing sellele hääletamisele alul esindajat välja pannud ei olnud, lõpuks aga ilmus sinna ühe konkreetse isiku nimi. ICCF andmeil see isik kas jäi neutraalseks või ei osalenud hääletusel (ICCF seda olulist nüanssi ei täpsusta). 

Eesti Kirimaleühingu koduleheküljel puudusid selle hääletamise kohta igasugused andmed, samuti ei saadetud kirimaletajatele vastavat e-kirja. Organisatsiooni koduleheküljel puudusid andmed ka hääletustulemuste kohta, samuti ei teatatud tulemusi e-kirjades. 

Eesti Kirimaleühingu liikmete, kelle nimel Eesti esindaja hääletusel vähemalt formaalselt osales, arvamust pole küsitud, samuti pole toimunud mingit arutelu või hääletamist Eestis. 

Minu poolt ICCF kodulehekülje kaudu Eesti Kirimaleühingu ametlikule esindajale saadetud ametlikule järelepärimisele, mille tegin juba enne hääletust, pole ma mitte kunagi mitte mingisugust vastust saanud. 

Et Eesti Kirimaleühing on siiski võimeline kirimaletajatele e-kirju saatma, selgub sellest, et hiljuti on paljudele aadressidele saadetud e-kirjas kutsutud Eesti kirimaletajaid osalema Eesti võistkonna esindajaina ühes sõprusmatšis.

Ma ei pea võimalikuks kuuluda organisatsiooni, mille liikmete nimel võetakse vastu olulisi (ja veidraid) rahvusvahelisi otsuseid nii, et organisatsiooni liikmete arvamust ei küsita, nende küsimustele ei vastata ja neid ei teavitata isegi tagantjärele ei hääletusest ega selle tulemustest.

Lugupidamisega

Jüri Eintalu 

Tallinnas, 29. märtsil 2023. a. 

(Digitaalselt allkirjastatud kiri saadetud sellele, kes Eesti kirimaletajatele turniirikutseid saadab.)

UUS FILM PAUL KERESEST

Käesoleval, 2023. a. loodetakse valmis saada uus dokumentaalfilm maletajast Paul Keresest.

Kuna ma olen Paul Kerese eluloo kohta avaldanud mõned uurivad artiklid, siis võttis filmi režissöör Toomas Lepp minuga ühendust.

Konsultatsioonvestluse ajal aga selgus, et seda filmi finantseerib ja organiseerib DELFI.

Vähem kui 24 tunni jooksul teatasin seetõttu režissöör Toomas Lepale, et kuna DELFI teeb Eestis seadusega keelatud sõjapropagandat, siis ma DELFI poolt organiseeritud ettevõtmistes ja üritustes, kaasaarvatud see film, ei osale.

Seejuures ei ole ma režissöör Toomas Lepa objektiivsust kahtluse alla seadnud.

Intervjuud ma Toomas Lepale andnud ei ole.

Samuti ei kavatse ma DELFI filmis mingilgi viisil osaleda.

Režissöör Toomas Lepale varem lubatud materjalid Paul Keresest andsin ma talle üle ja rohkem ma selle filmi teemaga enam ei tegele.

Paul Keres and the Methodology of History

My activities concerning the biography of the Estonian chess player Paul Keres have been the following.

In the years 2014–2015, I wrote in Estonian Wikipedia a comprehensive survey of Keres’s war years and the Hague-Moscow 1948 tournament:

“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”¹
Vikipeedia

Then, based on my studies, I wrote a more concise paper that I offered as a scientific paper to the Estonian journal Akadeemia.

I published an even shorter and a popular science article in the newspaper devoted to Estonian chess life:

Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”²
Eesti maleelu, March 10 (1/19), p 10.

Years after writing my scientific paper, I discovered that the Estonian journal Akadeemia had neither published nor informed me that they would not publish it.

Initially, I made the wrong accusation that Jaan Kangilaski had not forwarded my paper to the editorial.

Finally, however, it turned out that the editorial had decided not to publish my paper, but they “forgot” to inform me about it. The editorial announced that they “could not” publish it but did not explain in what sense and why they could not.

Among other things, my paper claimed that in the collection of essays Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015)³, the most crucial essay of critical American author Taylor Kingston was dropped out, while from his other paper, the essential sections had been dropped out without informing the reader.⁴

Thus, in the context of discussing the history, that collection was a forgery.

Then, I published my essay, which was not published in Akadeemia, on the internet, including the platform Academia:

Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”⁵
Academia

I have not dealt with this topic anymore.

PAUL KERES JA AJALOOTEADUSE METODOLOOGIA

Minu tegevus seoses Paul Kerese ajalooga on olnud järgmine.

Aastatel 2014–2015 kirjutasin eestikeelses Vikipeedias pikema ülevaate Kerese sõja-aastatest ja Haag-Moskva turniirist 1948:

“1948. aasta male maailmameistrivõistlused”
Vikipeedia

Oma uurimuste põhjal kirjutasin seejärel lühema ja kokkuvõtlikuma artikli, mida pakkusin teadusartiklina ajakirjale Akadeemia.

Veelgi lühema ja populaarteaduslikuma artikli avaldasin malelehes trükitult:

Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”
Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10.

Aastaid hiljem avastasin, et ajakiri Akadeemia polnud minu artiklit ei avaldanud ega mulle ka teatanud, et nad seda ei avalda.

Alul süüdistasin ebaõiglaselt Jaan Kangilaskit, et ta pole minu artiklit toimetusele edastanud.

Selgus aga, et toimetus oli otsustanud seda artiklit mitte avaldada, ent “unustas” mind sellest informeerida. Toimetus teatas, et nad “ei saanud” seda avaldada, kuid nad ei täpsustanud, mis mõttes ja miks nad seda avaldada ei saanud.

Muuhulgas väitis minu artikkel, et kogumikus Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) oli ühe kriitilise Ameerika autori Taylor Kingstoni artiklitest jäetud välja kõige olulisem artikkel, tema teisest artiklist olid aga välja jäetud mõned väga olulised lõigud, lugejat sellest hoiatamata. Teisisõnu oli tegemist võltsinguga.

Seejärel avaldasin selle ajakirjas Akadeemia ilmumata jäänud artikli internetis, muuhulgas platvormil Academia:

Eintalu, J. (2021)
“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948”
Academia

Rohkem ei ole ma selle teemaga enam tegelenud.

Oma lähenemisviisi iseloomustaksin ma pigem järgnevalt: 

1. Ma ei lähtu ühe või teise riigi või ideoloogia vaatenurgast ega ka riikide või ideoloogiate omavahelise vastasseisu vaatenurgast.

Pigem vastandan ma indiviidi, üksiksportlast, riikidele ja ideoloogiatele, kelle malemängus see üksiksportlane on pelgalt ettur.

2. Ma püüan olla metodoloogiliselt range ja üritan eristada, millised väited on tõendatud kaudsemalt ja millised otsesemalt; millised on võimalikud erinevad interpretatsioonid teadaolevatele faktidele.

Olen pahaks pannud tõestamata väidete esitamist tõestatute pähe (nagu seda teeb Paavo Kivine), lähtudes ühe või teise riigi huvidest või ühest või teisest ideoloogiast.

Ma pean eesmärgiks tõe väljaselgitamist, olenemata sellest, kellele see tõde meeldib või kasulik on.

Läänes domineeriva narratiivi järgi kaotas Keres 1948. a. maailmameistriturniiri ajal Botvinnikule partiisid meelega, selleks, et Botvinnik saaks maailmameistriks. Nõukogude võim sundis Kerest kaotama.

Toetudes mänguteooriale, olen oma kirjutistes püstitanud aga hüpoteesi, et selle turniiri viimases voorus kaotas Botvinnik, kes oli maailmameistri tiitli endale juba kindlustanud, Keresele meelega, selleks, et Nõukogude Liit kindlustaks endale kolm esikohta. Selline oli Nashi tasakaal.

Teadusfilosoofiline järeldus on nüüd aga selline:

Mitte ainult sportlane Paul Keres ei olnud tugeva poliitilise surve all erinevate poliitiliste režiimide ajal, vaid ka ajalooteadlased, kes tema elulugu uurivad, on mängukannid poliitiliste režiimide käes.

Partiisid kaotatakse meelega ja tulemusi võltsitakse nii males kui teaduses.

Nii spordis kui teaduses on tõe kriteeriumiks poliitinstruktorite tahe.