MIDA ME EI TEA PAUL KERESEST — IKKA VEEL ILMUMATA

Aastal 2017 kirjutasin 11-leheküljelise artikli 

“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948?”

 

See oli teadusartikkel, kirjutatud võimalikult loetavalt. Ühtlasi puudutas see artikkel ka ajalooteaduse metodoloogiat. 

    Saatsin selle artikli ajakirja Akadeemia rubriigi “Universalia” toimetajale Jaan Kangilaskile. Kuna avastasin artiklit ühele tuttavale näidates tema märkuse peale ühe tähtsa detaili, saatsin Jaan Kangilaskile mõned päevad hiljem ka artikli täiendatud versiooni. Mõlemas kirjas küsisin, kas selline artikkel või selline teema võiks nende ajakirja huvitada. 

    Nüüd on möödunud juba neli aastat. Tänini pole ma oma kahele kirjale mitte mingisugust vastust saanud. Üks kiri oli saadetud Jaan Kangilaski Tartu Ülikooli meiliaadressile ja teine tema Akadeemia meiliaadressile. Tänini töötab ta seal toimetajana. 

Nüüd siis kirjutasin Akadeemia peatoimetajale sellel teemal. 

    Oma artiklist tegin igaks juhuks ka populaarteaduslikuma versiooni, umbes 1/3 pikkuse peale, ilma kirjandusviideteta. Selle žurnalistlikuma essee lubas avaldada Sirp. Ent side katkes. Mulle lihtsalt ei vastatud enam. See artikkel ei ilmunudki. Lõpuks avaldasin selle väljaandes Nihilist.fm. Ent selle väljaandja sai oma romaani pärast kohtuasja kaela, mille ta küll võitis, väljaanne ise aga kadus internetist lõpuks ära. Lõpuks õnnestus mul see populaarteaduslik lühiartikkel avaldada ilma interneti väljaandeta, paberväljaandel ajakirjas Eesti maleelu, mille tiraaž on siiski ainult 500: 

Eintalu, J. (2019) 
“Paul Keres propagandavankri ees” 
Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10. 

Selle lühiartikli algne, redigeerimata variant on internetis kättesaadav: 

https://issuu.com/jurieintalu/docs/keres___propaganda__2017_

    Ent populaarteaduslik lühiartikkel ei asenda teadusartiklit, milles argumentatsioon on detailsem ja milles on täpsed kirjandusviited ning tsitaadid. 

    Tõstatub küsimus, mille poolest on väljaanne Akadeemia teaduspublikatsioon. Akadeemia on uhke selle üle, et mõned nende artiklid ilmuvad eelretsenseeritud teadusartiklitena. Ent ükski soliidne teadusajakiri ei jäta autorile vastamata, et tema käsikiri on kätte saadud, samuti, milline otsus selle käsikirja suhtes tehti. 

    Samuti tõstatub küsimus, miks ennast kultuuriväljaanneteks nimetavad Sirp ka Akadeemia sellist artiklit väldivad nagu tabu, miks nad selle kohta isegi midagi ütelnud ei ole? Arvestades Paul Kerese eluloole ja temast kirjutavatele raamatutele kulutatud raha ja riigipeadegi suurt tähelepanu ei oskaks arvata, et selline teema kultuuriajakirja ei huvitaks. Pigem tõstatub kahtlus, et need kultuuriajakirjad osalevad ajalooteadusliku võltsingu kinnimätsimises. Nimelt ma väidan, et kogumikust 

Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015) 

 Koostaja: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia. 

on välja jäetud ainsa ajalooteaduse metodoloogias orienteeruva autori, kes sellel teemal on kirjutanud, oluline artikkel, mis Kivine vaadetega ei sobi. Nimelt Kingston, Taylori artikkel aastat 1998. Kogumikus on eestikeelse tõlkena küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001. Viimasest on eestikeelses tõlkes aga lugejat sellest hoiatamata välja lõigatud väga olulised lõigud, milles Kingston täiesti arusaadavalt ja põhjendatult kritiseerib mõnda artiklit, mis kogumikus on avaldatud. See on lugeja petmine, sama asi, mida tehti sovetiajal. See on ka teadusliku meetodi vastane, sest kriitika ignoreerimine ei saa kuidagi olla teadusliku meetodi tunnuseks. Lõpuks, tõstatub ka küsimus autoriõiguste rikkumisest, kui Kingstoni või tema pärijate või mõne muu autoriõiguste omaja loata on Kingstoni teose tõlkest välja lõigatud ilmselt selle teose väga olulised paragrahvid. 

    Tõstatub küsimus, mille poolest on Sirp ja Akadeemia kultuuriajakirjad, kui nad sellise šarlatanismi varjamisele kaasa aitavad. 

    Samuti tõstatub küsimus, kas keegi saaks eales teadusliku rangusega tõestada, et nõukogude võim ei lubanud Keresel Botvinnikut võita — kui selle piisavalt rangeks tõestamiseks on vaja väga põhjalikku uurimistööd, mis nõuab aega ja finantseeringut, ent raha selleks ei anta, kuna öeldakse: “Aga see on juba tõestatud!” kuigi see ei ole veel piisava rangusega tõestatud. 

    Palju tähtsaid asju võib sedasi avastamata jääda. 

TŠERNOBÕLI SIMULTAANID

Kas Jaan Ehlvest käis Tšernobõli katastroofi järel seal avarii likvideerijatele malesimultaane andmas, et aidata neil psüühikat stabiliseerida? 

Keres andis simultaane Saksamaa lendureile, kes pommitasid Leningradi. Tema on samuti represseeritu. 

Aivar Mäe just võitis Riigikohtus. Ansambel Vitamiin saadeti sunniviisiliselt Tšernobõlisse radioaktiivsesse keskkonda kontserte andma. 

Kui Jaan Ehlvest käis Tšernobõlis simultaane andmas, siis saab ta represseeritu staatuse ja Eesti riik hakkab talle pensionit maksma. 

Kas käis mõni Eesti maletaja seal simultaane andmas? 

Paul Keres andis teise maailmasõja ajal simultaane lendureile, kes pommitasid Leningradis Viktor Kortšnoid. Tavaliselt istus Viktor pommitamise ajal keldris ja mängis pimemalet. Sest elektrit ei olnud. Aga ükskord oli neil keldriakna luuk irvakil, et Viktor seisu näeks. Seis läks segamini, kui pomm lähedale kukkus. Kiirustades pandi aknaluuk kinni ja kui pimedus maad võttis, oli Viktoril üks ettur veel valel ruudul. 

Sedasi sündiski Hollandi kaitse Leningradi variant. 

KASPAROV TEACHES VACCINATION

char 

HOW IDEOLOGY BREAKS IN THE CHESS: ICCF NO LONGER STORES THE PLAYER'S AGE OR GENDER

On the 20. January 2020, the International Correspondence Chess Federation (ICCF) has released a new "ICCF Privacy Notice", following decisions made at the 2019 ICCF Congress in Vilnius:

1. ICCF no longer records or stores your date of birth;
2. ICCF no longer records or stores your gender;
3. Information relating to the date of birth or gender has now been removed from our database;
4. Sensitive information collected during investigations (for example information about your health, etc.) is now destroyed six months after we have processed it.

In the "Introduction" to the full statement, the data protection law has been referred to as a justification:

"The General Data Protection Regulation (GDPR) is a regulation in European law which states that we are only able to process your personal information if we have valid reasons to do so."

Below, I shall quote the full text of the chapter "Gender":

"GENDER

We no longer store information about your gender. It is possible for visitors to our website to deduce your gender if you have participated in historical gender specific tournaments.

ICCF have historically awarded gender specific titles (such as Lady International Master and Lady Grand Master), it is possible for visitors to our website to deduce your gender from these titles. ICCF will replace ladies titles with their gender neutral equivalent on request."

 

♘♘♘

Now, however, serious logical obstacles are arising.

First of all, it seems that the data protection law should be applied to all kinds of chess (the OTB tournaments included) and, actually, to all kinds of sports.

But this is senseless, because sports events are public events, and the sportsman's age and gender are obviously relevant information. Actually, a philosophical question arises about why the state (country) and the sportsman's name will not be classified as well!

Some are arguing that all this is because of the rights and the principle of equality.

Unfortunately, such rights should be protected using corresponding laws, not using the data protection law. But if the data protection law has been made to protect women's rights, then the European Union has probably shot dead all its professors. Anyway, to protect women's rights in chess, using the data protection law seems highly artificial manoeuver.

Concerning the rights, it seems that it has never been prohibited for women to participate in the general chess tournaments. Quite to the contrary, men have been prohibited from participating in the ladies tournaments. The ladies tournaments have been the implementation of women's rights, not the violation of it.

Converting ladies' titles to their "gender-neutral equivalent" is also dubious. It is a statistical inference from the sub-class to the whole class. But the idea of sport is to find out in the real battle, who is the winner, not to make statistical hypotheses about it.

For example, Island's chess champion cannot be converted to the champion of the world.

Any such conversion will itself be a target for accusations concerning injustice. At best, such conversions can be "provisional".

To my mind, what we are witnessing is the Orwellian overwriting of the sport's history and even the deletion of it, following some obscure egalitarian ideology.

While they are talking about the "protection of sensitive personal data", the real effect of such laws and such implementation of those laws is to make it more difficult, if not impossible, to conduct scientific, statistical investigations about the correlations between the sex, nation, age, etc, and the sports results. However, this is by no means the implementation of equal rights, it is something else, a completely different thing.