“Mida me ei tea Paul Keresest 1938–1948?”
See oli teadusartikkel, kirjutatud võimalikult loetavalt. Ühtlasi puudutas see artikkel ka ajalooteaduse metodoloogiat.
Saatsin selle artikli ajakirja Akadeemia rubriigi “Universalia” toimetajale Jaan Kangilaskile. Kuna avastasin artiklit ühele tuttavale näidates tema märkuse peale ühe tähtsa detaili, saatsin Jaan Kangilaskile mõned päevad hiljem ka artikli täiendatud versiooni. Mõlemas kirjas küsisin, kas selline artikkel või selline teema võiks nende ajakirja huvitada.
Nüüd on möödunud juba neli aastat. Tänini pole ma oma kahele kirjale mitte mingisugust vastust saanud. Üks kiri oli saadetud Jaan Kangilaski Tartu Ülikooli meiliaadressile ja teine tema Akadeemia meiliaadressile. Tänini töötab ta seal toimetajana.
Nüüd siis kirjutasin Akadeemia peatoimetajale sellel teemal.
Oma artiklist tegin igaks juhuks ka populaarteaduslikuma versiooni, umbes 1/3 pikkuse peale, ilma kirjandusviideteta. Selle žurnalistlikuma essee lubas avaldada Sirp. Ent side katkes. Mulle lihtsalt ei vastatud enam. See artikkel ei ilmunudki. Lõpuks avaldasin selle väljaandes Nihilist.fm. Ent selle väljaandja sai oma romaani pärast kohtuasja kaela, mille ta küll võitis, väljaanne ise aga kadus internetist lõpuks ära. Lõpuks õnnestus mul see populaarteaduslik lühiartikkel avaldada ilma interneti väljaandeta, paberväljaandel ajakirjas Eesti maleelu, mille tiraaž on siiski ainult 500:
Eintalu, J. (2019)
“Paul Keres propagandavankri ees”
Eesti maleelu, 10. märts (1/19), lk. 10.
Selle lühiartikli algne, redigeerimata variant on internetis kättesaadav:
https://issuu.com/jurieintalu/docs/keres___propaganda__2017_
Ent populaarteaduslik lühiartikkel ei asenda teadusartiklit, milles argumentatsioon on detailsem ja milles on täpsed kirjandusviited ning tsitaadid.
Tõstatub küsimus, mille poolest on väljaanne Akadeemia teaduspublikatsioon. Akadeemia on uhke selle üle, et mõned nende artiklid ilmuvad eelretsenseeritud teadusartiklitena. Ent ükski soliidne teadusajakiri ei jäta autorile vastamata, et tema käsikiri on kätte saadud, samuti, milline otsus selle käsikirja suhtes tehti.
Samuti tõstatub küsimus, miks ennast kultuuriväljaanneteks nimetavad Sirp ka Akadeemia sellist artiklit väldivad nagu tabu, miks nad selle kohta isegi midagi ütelnud ei ole? Arvestades Paul Kerese eluloole ja temast kirjutavatele raamatutele kulutatud raha ja riigipeadegi suurt tähelepanu ei oskaks arvata, et selline teema kultuuriajakirja ei huvitaks. Pigem tõstatub kahtlus, et need kultuuriajakirjad osalevad ajalooteadusliku võltsingu kinnimätsimises. Nimelt ma väidan, et kogumikust
Paul Keres: Mälestusi, materjale, kirju (2015)
Koostaja: Paavo Kivine. Tallinn: Olympia.
on välja jäetud ainsa ajalooteaduse metodoloogias orienteeruva autori, kes sellel teemal on kirjutanud, oluline artikkel, mis Kivine vaadetega ei sobi. Nimelt Kingston, Taylori artikkel aastat 1998. Kogumikus on eestikeelse tõlkena küll avaldatud Kingstoni artikkel aastast 2001. Viimasest on eestikeelses tõlkes aga lugejat sellest hoiatamata välja lõigatud väga olulised lõigud, milles Kingston täiesti arusaadavalt ja põhjendatult kritiseerib mõnda artiklit, mis kogumikus on avaldatud. See on lugeja petmine, sama asi, mida tehti sovetiajal. See on ka teadusliku meetodi vastane, sest kriitika ignoreerimine ei saa kuidagi olla teadusliku meetodi tunnuseks. Lõpuks, tõstatub ka küsimus autoriõiguste rikkumisest, kui Kingstoni või tema pärijate või mõne muu autoriõiguste omaja loata on Kingstoni teose tõlkest välja lõigatud ilmselt selle teose väga olulised paragrahvid.
Tõstatub küsimus, mille poolest on Sirp ja Akadeemia kultuuriajakirjad, kui nad sellise šarlatanismi varjamisele kaasa aitavad.
Samuti tõstatub küsimus, kas keegi saaks eales teadusliku rangusega tõestada, et nõukogude võim ei lubanud Keresel Botvinnikut võita — kui selle piisavalt rangeks tõestamiseks on vaja väga põhjalikku uurimistööd, mis nõuab aega ja finantseeringut, ent raha selleks ei anta, kuna öeldakse: “Aga see on juba tõestatud!” kuigi see ei ole veel piisava rangusega tõestatud.
Palju tähtsaid asju võib sedasi avastamata jääda.
Akadeemia peatoimetaja teatas mulle nüüd, et nad olid kunagi jõudnud toimetuses minu artikli suhtes otsusele, et nad "ei saa seda avaldada" ja unustanud mulle sellest teatada. Vabandati. Miks seda avaldada ei saa, seda ei öeldud, seetõttu võin oma oletuste juurde jääda, muid variante ei ole jäetud.
ReplyDelete