USA ja veel paari juhtiva lääne riigi eestvedamisel boikoteerivad lääneriigid Hiinas algavaid taliolümpiamänge. Põhjendusena esitatakse, et Hiina represseerivat uiguure ja rikkuvat uiguuride inimõiguseid.
Äsja ilmus Postimehes artikkel pealkirjaga
"President Alar Karis poliitilistel põhjustel Pekingi olümpiamängudele ei lähe"
Postimees teatab ebamääraselt:
"...ta otsustas koos teiste lähiriikide riigipeadega Pekingi olümpiamängudele mitte minna."
Ebamääraselt sellepärast, et tekstist jääb arusaamatuks, kas ta otsustas iseseisvalt, et ka tema ei lähe; või otsustas ta KOOS lähiriikide riigipeadega, et ta sinna ei lähe. Kuna koos minnakse, aga raskem on koos MITTE minna, siis on tõepärasem, et Alar Karis otsustas koos teiste riikide riigipeadega, et nad sinna ei lähe.
Kindel on see, et Alar Karis ei otsustanud seda koos Eesti rahvaga, võib-olla isegi mitte koos Eesti poliitikutega. Teda ei ole rahvas otse presidendiks valinud. Mina pole valinud isegi neid, kes teda presidendiks valisid. Valimiste ajal dispuuti ja konkurentsi ei olnud. Viimasel minutil võeti ootamatult kapist välja Alar Karis ja ta valiti, õigemini "valiti" presidendiks, sest ta oli ainus kandidaat.
Olümpiamängude boikoteerimise teemal avalikku debatti pole toimunud. Tegelikult peavoolumeedia hoopis tsenseerib seda teemat, ilmuvad ainult ühesuunalised artiklid. Praegu näib nii, et sportlastel lubatakse osaleda, aga poliitikud pealtvaatajaina boikoteerivad.
Nüüd ettekäänetest.
Mina ei tea seda, mis Hiinas toimub ja kas Hiina represseerib uiguure. Mul on infot selle kohta praktiliselt võimatu kontrollida. Ma saan ainult usaldada lääneriikide allikaid, ent kuna lääne poliitikud ja peavoolumeedia on niivõrd palju kordi valetanud ja valetamisega vahele jäänud, siis pole mul erilist põhjust neid usaldada.
Hiina olümpiamängude boikoteerimise eestvedajaiks on USA, Ühendkuningriik ja Austraalia. Need kolm riiki moodustasid sügisel 2021 sõjalise bloki nimega AUKUS. Näib nii, et nad valmistuvad sõjaks Hiinaga. Nende sõjalaevastik on Hiina rannikul. Seetõttu pole mul põhjust nende juttu puhta kullana võtta.
Isegi kui uiguuride inimõiguseid rikutakse, on teema ometi keerulisem.
Näiteks boikoteerisid lääneriigid 1980 Moskvas toimunud suveolümpiamänge ettekäändel, et paar aastat enne seda oli Nõukogude Liit okupeerinud Afganistani. USA-s korraldati paralleelolümpiamängud.
Ometi on see paralleelmaailm. USA ise oli Ladina-Ameerikas korraldanud paarkümmend riigipööret ja sõjalist sekkumist.
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist peaksid teised riigid boikoteerima hoopis lääneriikide poolt korraldatud olümpiamänge.
Näiteks USA lõpetas just äsja oma 30 aastat kestnud okupatsiooni Afganistanis. Kõik need 30 aastat oleks tulnud boikoteerida kõiki olümpiamänge, mis korraldatud Afganistani okupeerimises osalejate poolt (okupatsioonis osales ka Eesti). Sest see oli põhjendamata sõda.
USA ei ole veel lõpetanud Iraagi okupeerimist. Iraagi sõda alustati väljamõeldud ettekäändel, et Iraagis olevat masshävitusrelvade suured varud. Neid ei olnud seal, neid sealt kunagi ei leitud ja oli juba enne teada, et see süüdistus oli väljamõeldis.
Afganistani ja Iraagi sõdades sooritasid lääneriigid sõjakuritegusid. Need on ilmsiks tulnud. Süüdlasi pole karistatud. Alles äsja, Afganistanist taganemisel, viskas USA pommi Kabuli ühe maja tagahoovi, tappes tosin tsiviili, kes polnud milleski süüdi ja kelle hulgas oli ka lapsi.
Mis puutub inimõigustesse, siis näiteks roheline Mick Wallace, kes on Europarlamendi saadik, on oma kõnedes (mida lääne peavoolumeedia ja sotsiaalmeedia summutab, tal on siiski Twitteri konto) valgustanud statistikat. Sellist statistikat saab lugeda ka mitmetest teistest allikatest. Olukord inimõigustega on problemaatiline just USA-s. Kus on kõige rohkem vange? Eluaegseid vange? Surmamõistetuid? Poliitvange? — Otsige USA-st.
Lõpuks, inimõiguste rikkumised USA-le kuuluvas Guantanamo vangilaagris, mis Kuuba rannikul tänini tegutseb, on juba ammu paljastatud.
Faktid kõnelevad seda keelt, et kui inimõigustega on Hiinas probleeme ja kui see õigustab Hiina olümpiamängude boikoteerimist, siis sama problemaatiline on inimõiguste olukord lääneriikides, eriti USA-s, mistõttu teistel riikidel oleks siis tugev moraalne alus boikoteerida mistahes spordivõistlusi, mida korraldab USA või mis toimuvad selle impeeriumi territooriumil. Teistel riikidel oleks alust boikoteerida ka sellel maal toimuvaid malevõistlusi.
Niisiis on taaskord tegemist spordi politiseerimisega lääneriikide poolt. Olümpiamängude alusmõttega pole selline boikoteerimine kooskõlas. Kui aga on tõesti alust Hiina olümpiamänge boikoteerida, siis samavõrd põhjendatud oleks ka kõikide USA-s toimuvate spordivõistluste boikoteerimine.
Kui teised riigid hakkaksid käituma samal viisil nagu USA ja tema liitlased, siis oleks see olümpiamängude surm. Olümpiamänge ei toimuks enam.
